Kui soovid edu saavutada, elus läbi lüüa nagu vanasti öeldi, siis valmistu läbikukkumisteks. Suurteks, groteskseteks, halenaljakateks fopaadeks, sest teisiti lihtsalt pole võimalik edukas olla. Juba briti riigimees Sir Winston Churchill defineeris edu kui „entusiasmi kaotamata ühest läbikukkumisest teiseni liikumist“. Ja tal oli õigus.
1. Ära häbene suuri tundeid ega nende avameelselt tunnistamist. Elu esimene suur õppetund, mille ma sain paar päeva pärast oma 16ndat sünnipäeva – kui oled armunud, näita seda välja. Suhtle, räägi, ära hoia ennast tagasi! Kardad naeruväärsena näida? Usu mind, Sa oled mitte ainult naeruväärne, vaid riskeerid ka erinevate sõltuvustega, südamehaigustega, psüühikahäiretega ja nii edasi, kui Sa oma tundeid maailmaga ei jaga. Ning see pole mitte enam naeruväärne, vaid lihtsalt hale. Labane. Häbiväärne. Õpi enda üle juba täna naerma ja ma luban, et Sa ei kahetse seda oskust hetkekski! Halvim, mis tunnete avameelse tunnistamisega juhtuda saab on see, et kogu Sulle teadaolev maailm naerab Su üle. Aga mis siis?! Kui teine inimene Sind naeruvääristab või põlgab, siis on see tagasiside t e m a maneeride ja empaatiavõimetuse kohta, mitte hoop Sinu eneseväärikusele. Eksole? Ja maailm on tegelikult palju avaram, kui paar juhmi tuttavat. Pea seda alati meeles.
2. Tee ainult sellist tööd, mis sind päriselt huvitab. Ära hakka kinnisvaramaakleriks, et saada müügitöökogemust, kui soovid tegelikult ilu- ja moetööstuses ilma teha. Alusta selle asemel kasvõi kataloogiga huulepulki ja dušikreemi müües. Tähtis on saada jalg ukse vahele õ i g e s kohas, see tähendab õiget valdkonda ja sektorit. Mina läksin miljonieuroseid teedeehitusprojekte administreerima, selle asemel et puruvaeseid inimesi ja muidu keerulistesse elusituatsioonidesse sattunud kodanikke nende probleemidest välja aidata ja ma vindusin kõik need aastad, mis ma seal teiste meelest ässalt suurt euroraha ringi keerutasin; ma olin väga õnnetu. Lootsin, et kui olen paar aastat rahaasju ajanud ja protseduurireegleid kirjutanud, siis võetakse mind lõpuks näiteks sotsiaalministeeriumis jutule. Aga tolleks hetkeks, kui võimalus tekkis, ei soovinudki ma enam selle organisatsiooniga nii väga liituda. Sest olin näinud liiga selgelt avaliku sektori jäikust ja pahupoolt ning mõistsin, et tõelist muutust on võimalik luua vaid rohujuuretasandil tööd tehes. Õnneks jõudsin peagi vabasektorisse maailma parandama. Aga kuna mõtlesin nagu riigijuht, mitte nagu vaene sugulane, siis minu ideed mõjusid kolleegidele pisut utoopilisena. Toimivad jätkusuutlikud lahendused saavad sündida vaid avaliku, era- ja vabasektori ülesest infovahetusest ja pühendunud koostööst – seda tean ma nüüdseks hästi.
3. Ära loo kunagi sõprussuhteid vaid selle baasilt, et teine inimene on samasuguses augus nagu sa isegi. Kõige valusam õppetund, aga loomulikult ei tasu sedagi kahetseda, oli ühe sõbrannasuhte loomine neiuga, kes oli pool aastat enne minu elu valusaimat lahkuminekut väga inetult maha jäetud. Tundus, et meil on nii palju ühist! Oli vähemalt üks inimene, keda mu hala ei tüüdanud, kes tegi samasuguseid natuke jaburaid asju, et hingevalust üle saada, kes mõistis mu agooniat ja ei soovinud selle eest ühtegi eurot, et ta mu ära kuulas. Valus oli mu tõdemus mitmeid aastaid hiljem, kui selgus, et oli miski, mida me päris kindlasti temaga ei jaganud – väärtushinnangud. Üldiselt tasub arvestada, et masendusperioodidel loodud sõbrasuhted – ega ka romantilised „plaastrisuhted“ – ei kesta kaua. Sest tervet inimest hakkab plaaster peagi segama ja elu eemaldab selle nagu muuseas ise.
4. Pea meeles, et alati on olemas homme. ALATI. Mõtle nagu peategelane Scarlett ameeriklaste armastatuimas romaanis „Tuulest viidud“. Ma mõtlen sellele homme – see oli Scarletti moto, kui midagi järjekordselt ta elus totaalselt nässu kippus minema. Ja seda juhtus alatasa. Sest Scarlett, erinevalt inimestest tema ümber, oli valmis võtma riske, julges katsetada ja eksida ning ei kartnud läbi kukkuda. Edasijõudnutele sobib motoks mu enda lemmikütlus: „I did my best, f*ck the rest!“
5. Arvesta sellega, et suurte, tõeliselt massiivsete muutuste loomine võtab aega umbes 2 aastat. Kui asjale võimendus taha tuleb, siis võib muutus sündida ka kiiremini, kuid enamasti on see maagiline number siiski 2 aastat. Miks? Sest inimese psüühika töötab sellises rütmis. Me ei suuda kiiremini muutuda. See on fakt. Harilikult kulub esimene aasta probleemi teadvustamiseks või olukorraga harjumiseks ja teine aasta juba reaalse, kohati väga ebamugava ja valusa muutumisprotsessi läbitegemiseks. Nii et kui soovid tõesti oma elus või ühiskonnas midagi kandadeni läbiraputavat ette võtta, siis varu aega, kannatust ja kindlameelsust. Iga asi tuleb omal ajal, aga see aeg on ligi 2 aastat.
6. Harjuta abi küsimist. Tee seda! Maailma ebamugavaim tunne on keset talve ilma toiduta ja peavarjuta ja rahata õppida inimestelt abi küsima. Nii et paku end aegsasti mõnesse mtü’sse vabatahtlikuks rahakogujaks ja harjuta papi nuiamist nii, et see tegevus Sul eneseväärikust totaalselt tuksi ei keeraks. Hea eesmärgi nimel, eksole? Sest sa ei tea mitte kunagi ette, millal Sul seda oskust praktilises elus vaja läheb. Ja seda läheb Sul varem või hiljem kindlasti vaja, garanteeritult. Oled Sa paadipõgenik 1940ndatel või pagulane tänases Eestis, vahet ei ole. Ei me ette tea, nagu laulusalmis öeldakse.
7. Hoolitse selle eest, et sul on likviidset vara. Mida see inimkeeli tähendab? See tähendab sellist kraami, mille saad lähema 24 tunni jooksul käibivaks sularahaks vahetada või mida toiduks, joogiks ja eluasemeks ning arstiabi eest tasumiseks kasutada. Minu soovitus on tänase rahasüsteemi juures hoida iga kell varuks umbes 300 eurot ja justnimelt sularahas. Sest pangad on elektroonsed masinavärgid ja tänapäeval on võimalik absoluutselt igasugust nutiseadet häkkida. Fakt, et siiani globaalseid katastroofe sellepärast juhtunud ei ole, on lihtsalt… hea õnn?
8. Elu läheb edasi ka pärast seda, kui ta ütleb „ei“. See ei ole üldse nii hull asi, kui tundub, päriselt. Ma olin võrdlemisi noor, kui mõistsin, et soovin kahetseda elus t e h t u d, mitte tegemata jäänud asju – sest just nii palju valikuid Sul põdemiseks ongi – ja sestpeale muutus mu elu väga lihtsaks. Ma ei karda kuulda sõna „ei“. Sest see on paratamatu kaasnähtus julgelt elatud elu puhul. Ja väga tihti ütlevad inimesed sulle hoopis „jaa!“. Nad lihtsalt ei julgenud ise esimesena küsida. Kokkuvõtvalt võin öelda, et sellise mõtteviisi tulemusel ei kahetse ma elus enamasti mitte midagi. Isegi, kui satud ebamugavasse olukorda või sõlmid kokkuleppeid pahatahtlike inimestega, võidad Sa kindlasti väärtusliku õppetunni. Kui ma elus üldse midagi kahetsen, siis teiste kallal õelutsemist ainult. Õnneks on seda siiani võrdlemisi harva juhtunud.
9. Mitte kunagi ära kasuta enesetappu väljapressimiseks. MITTE KUNAGI. See on soovitus naistele. Ja meestele on samalaadne hoiatuslipp: ära vägista! Jah, sa suudad teha kindlaks selle, kas naine päriselt on seksuaalvahekorrast huvitatud. Ja Sa suudad ka kõik oma eluprobleemid ilma suitsiidijututa sirgeks venitada. Usu mind. Mõlemal teol on katastroofilised tagajärjed ja mitte ainult Sinu enda, vaid paljude sind ümbritsevate inimeste jaoks. Pole midagi hullemat, kui kedrata mõttes küsimust: „Aga mis siis, kui ma oleksin saanud aidata?“ Ja sellest enesetundest pääsemiseks inimesed suitsiidiga väljapressivaid (enamasti) naisi aitavadki. Sinust on neil kama kaks. Ausalt.
10. Lõpuks hakkavad Sul õiged asjad välja tulema nagu iseenesest. Inimestega suhtlemine. Flirtimine. Seks. Rahategemine. Eneseteostus. You name it! Harjutamine teeb meistriks absoluutselt igas eluvaldkonnas. Usu endasse ja ühel päeval avastad, et elu on umbes sama lihtne nagu jalgrattasõit või rulluisutamine – kui tasakaaluhoidmise nipi kätte saad, ei suuda Sult seda oskust enam mitte miski ega keegi ära võtta. Isegi siis, kui vahel komistad ja kukud. Ja see hakkamasaamise tunne on ju nii mõnus, eksole?
11. BOONUS*: ära usu lõpuni mitte ühtegi lähisuhete teemal kirjutatud eneseabiraamatut. Nendel raamatutel on üks eesmärk – teenida raha inimesele, kes selle kirjutas, ja kirjastusele, mis raamatu avaldas. Sulle söödetakse ette täpselt seda kraami, mis paremini müüb. Loomulikult, on harvad juhused, kus mõnes eneseabiraamatus ka tegelik abi sees on, kuid sellest arusaamiseks pead Sa päris nutikas ning märkimisväärselt elukogenud inimene olema. Enamik meist ei ole. Ja sellepärast „10 viisi, kuidas rahuldada ennast ka pärast 40ndat sünnipäeva ja end seejuures hästi tunda“ stiilis raamatud nii hästi müüvadki. Kui soovid päriselt saada paremaks armastajaks, siis leia selline reaalne paar, kes Sulle sümpatiseerib, kelle moodi elu Sina sooviksid elada. Ja lihtsalt õpi nende käitumist ja omavahelist suhtlemisdünaamikat tundma. Aga see on ainult vahesamm. Sest varem või hiljem saad aru, et kõige parem ja õnnelikum suhe saab olema just see, mille Sa ise lood, täpselt nii, nagu süda ütleb. Universaalse õnne retsepte ei ole olemas. Sorri, jehoovatunnistajad!
Milline on Sinu elu suur fopaa, millest õppisid kõige rohkem ja mida oled meelsasti nõus ka teistega jagama? Kirjuta palun oma kogemusest ja õppetunnist kommentaarides!
______
* Eneseabiraamatutest kirjutan lähitulevikus pikemalt.
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma isiklikku e-postkasti?
