3 aastat vs 30 aastat vs 300 aastat

Viimased kaks ja pool kuud olen igal argipäeva hommikul ja õhtul jalutanud mööda Jaani seegi varemetest – teate küll, see klaasist hoone Tornimäe ärikeskuse lähedal, kus saab maa alla kiigata ja mille seintele on kirjutatud eesti- ja inglisekeelsed käsud ning karistused. Näiteks keeld tänavale keha kergendada või kaaskodaniku peale vihastada. Paneb muigama, eks?

Kui kõnnid igal hommikul arheoloogiamälestisest mööda ja loed neid sõnumeid, mis olid aktuaalsed vähemalt 300 aastat tagasi ja on tänagi, siis hakkad mõtlema inimkonna saatuse üle tervikuna. Hüva, täna ei k*se tänavale enam mitte keegi, alkohoolikud ja narkouimas inimesed välja arvatud, kuid vägivald, kadedus ja viha – koos selle õhutamisega – on probleemid ikka veel. Kas on tõesti asju, mis ei muutu eales?

Mulle meenub kolme aasta tagune suvi, mil olin just alustanud naistele suunatud äricoachingu projektiga Eestis ning püüdsin leida toetajaid-sponsoreid projekti käivitamiseks või siis rääkisin lihtsalt inimestele oma uuest tegevusalast. “Äricoaching?! Naistele???? Miks neile seda vaja on?!” põlastasid inimesed. Raha andis mulle lõpuks ainult üks mees ja see oli ka rohkem nagu kommirahaks visatud sada eurot, seda enam, et tema enda jaoks tundus see summa olevat umbes nagu viisteist senti keskmist palka teenivale kodanikule tänases Eestis. Ma ei tahtnud küsida raha projektitoetusena, sest soovisin, et eestlased i s e teadvustaksid probleemi ja võtaksid lõpuks ka i s e vastutuse meie naiste toetamise, harimise ja v ä ä r t u s t a m i s e eest.

Miks peavad seda alati tegema Brüsseli onud ja tädid??!

Pärast nii paljusid ei-sid, mida ma ei kuulnud mitte minu isiku äratõukamisena, vaid ei-na Eesti riigi arengule, ei-na naiste väärtustamisele, ei-na vastutuse võtmisele, et mugavustsoonist välja astuda ja probleemidele otsa vaadata ning koos lahendusi otsida, tekkis mul üsna lootusetu tunne. Jaanuaris 2016 ütlesin ühele sümpaatsele naisajakirjanikule näiteks, et kolin esimesel võimalusel Eestist ära. Olin siiralt püüdnud siin riigis midagi paremaks muuta, olin tööd rühmanud tasuta, jäänud võlgu oma äricoachile, kes mõistis olukorda ja ei kiirustanud raha nõudmisega, sest ma ei tahtnud võtta raha projekti jaoks, mis pidi tervet Eesti ühiskonda paremaks ja edukamaks ja hoolivamaks muutma, isiklikest säästudest või a i n u l t isiklikest säästudest. Ma soovisin maksta talle raha eest, mille naistele suunatud äricoaching tagasi sisse toob.

Täna, 3 aastat hiljem olen palju targem ja rahulikum. Ühiskondlikud muutused võtavadki v ä g a kaua aega. Ükski revolutsioon ei toimu üleöö. Mitte ükski muutus ei sünni nipsust või kellegi heast ideest momentaalselt. Muutuse loomine võtab aega ja muutuse juhtimine on täiesti omaette kompetents, mida lääneriikide suurettevõtetes väga kõrgelt hinnatakse ja mille olemasolu korral inimese tasu mitmekordistub. Vähesed suudavad kombineerida kire, emotsionaalse tundlikkuse, kannatlikkuse ja tagasilöökidega toimetulemise ning järjepideva töö tegemise reaalsete äritulemuste saavutamisega. Muutuse juhtimine on väga raske töö, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Arvestada on vaja inimeste loomupärase psühholoogilise resistentsusega muutustele, hirmude ja ebakindlusega, mis iga suurem pööre esile toob, ning samal ajal hoolitseda selle eest, et ettevõte suudaks toota või teenindada kliente harjumuspärasel tasemel. Emotsionaalne intelligentsus on võtmetähtsusega kompetents.

Ja nii mõndagi on tänaseks võrreldes 2015. aasta suvega juba muutunud. Eesti Vabariigil on ajaloos esimest korda naissoost president. Me räägime avalikult naiste õigustest ja võimalustest; diskuteerime feminismi kui nähtuse ja selle rolli üle ühiskonnas; naised on asunud võtma vastutust ja välja astuma ka kodanikuaktivistidena, näiteks Ajujahil jõudis finaali ämmaemandate loodud äpp ja Valga haigla sünnitusosakonna sulgemise ümber käiv trall võtaks heameelest muhelema ka iga vabas maailmas sirgunud naisõiguslase.

Väga tubli töö, mehed ja naised! 🙂

Kõige suuremat vastuseisu, mida viimase kolme ja poole aasta jooksul kohanud olen, tekitab inimestes sõna “feminism”. Tõenäoliselt sel lihtsal põhjusel, et väga paljud Eesti inimesed ei mõista selle sõna tähendust, kuna kooliprogrammis libisetakse sujuvalt üle sufražettide liikumisest ning isegi 1960ndatel läänemaailmas aset leidnud seksuaalrevolutsiooni kirjeldatakse ajalooõpikutes vaid põgusa lausega kui “lillelaste liikumine”. Keegi vist ei analüüsi kuigi põhjalikult nende sündmuste tegelikke tagamaid, ei palu õpilastel kirjutada esseesid ega korralda artueluringe inim- ja kodanikuõiguste teemal. Loodan väga, et eksin siinkohal. Vähemalt väitlusringides peaks niisuguseid asju arutatama ja seda argumenteeritult ning fakti- ja teadmistepõhiselt.

Paljud naised on minult küsinud, et kui seisan naiste õiguste eest, kas mul siis tohib enam mees olla? Või et kuidas ma saan olla feminist, kui ma armastan oma meest?

Oh jah…

Eneseväärtustamine ei tähenda teise inimese õigustest üle sõitmist. Ehkki ajaloos on seda viimast palju kordi juhtunud. Parim mudel eksisteerimiseks näib inimühiskonna jaoks olevat demokraatia, kus küll tekivad teatud hierarhiad, mis on paratamatud – ja näiteks horisontaalsed hierarhiad toimivad ka looduses -, kuid kus iga inimest v ä ä r t u s t a t a k s e tema soost, nahavärvist ja päritolust sõltumata. Kus igal inimesl on koht ja roll ja v ä ä r t u s. Kus ta on vajatud ja teretulnud. Ning kus tema roll sõltub eeskätt ta intelligentsusest ja omadustest, mitte päritolust või soost. Ehk et kui naine on tugevama juhtimiskompetentsiga kui mees, siis tema juhib organisatsiooni. Ja kui mees on parem raamatupidaja kui naine, siis tema hoiab arvemajandusel silma peal.

Kõigile neile naistele – ja meestele -, kes kardavad sõna feminism ja kellele see mõiste seostub vaid äärmuslusega ja veidrustega, tuletan siinkohal leebelt meelde, et enne naisõiguslaste ränkrasket tööd umbes sada viiskümmend aastat tagasi oli naine piltlikult öeldes samas staatuses nagu lemmikloom. Feminism on see liikumine ja tõdemus ühiskonnas, mis viimaks on esiplaanile tõstnud naiste i n i m õ i g u s e d. Sellest arusaamine ja sellega leppimine võtabki aega.

See on loomulik asjade käik.

Iga kord, kui sõidan Piritalt kesklinna ja vaatlen imekaunist Tallinna siluetti, mõtlen 2005. aasta kevadele Hamburgis ja suurele unistusele elada seal. Mul on tunne, et lõpuks ometi elangi ma oma toonast unistust. Aga ma teen seda Eestis, Tallinnas. Iga päev ja iga hetk, mis siis, et paljud Eesti inimesed veel sõnast feminism aru ei saa.

Vahel ei peagi pagema võõrsile, kus on juba praegu mõni asi palju parem, vaid tuleb käised üles käärida ja siinsamas kodumaal tööle asuda ning kui jõud mõneks ajaks raugeb, siis võib-olla seisatada hetkeks, et oodata ära, mil ülejäänud ühiskond või linn või riik sulle järele jõuab. Sest tegelikult on Eestis kindlasti parem elada, kui kusiganes suurlinnas välismaal.

Kas Sulle, hea lugeja, meeldib Eestis elada ja miks? 😉


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 5
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    5
    Shares

Comments

comments