Ootamatute käänakutega ja ettearvamatute süžeepööretega 2020 saab loetud tundide pärast läbi. Jagan siinkohal lõppeva kaoseaasta 3 isiklikku topp 3.
Märtsi alguses enamikel inimestel kasvõi hetkeks hinge kinni võtnud aasta ei tundugi tagasi vaadates nii kole või õõvastav. Kui sa ei saa minna välja, siis pöördu sissepoole, nagu soovitavad zenbudistid. 2020 tähistas minu jaoks filme, perekondlikku suhtlust ja kodumaiseid reise ning oma kodu avastamist uue nurga alt, muidugi ka raamatute lugemist. Läheb lahti!
3 filmielamust
- Ladybird. See on tegelikult 2017. aasta film, aga vaatasin lugu Netflixist alles möödunud koroonakevadel. Ja armusin ära. See on konkurentsitult üks ausamaid täiskasvanukssaamise filme ilma liigsest vägivallast nõretava sotsiaalpornota. Tunne on nii-nii õige, elu teismelise silme läbi oligi just niisugune ja peategelase eluterve jonn ning huumorimeel keerab mõnusa vindi peale ka vaataja pubekamälestustele. Miks me kuulasime tookord Jaagup Kreemi, mitte Greta Gerwigit ja emotsesime lõputult? Elu on situatsioonikoomiline, närviajavalt ettearvamatu ja ainus, mida saab kontrollima õppida, on iseenda reaktsioon kõigele jaburale, mis meie ümber toimub või mida me puhuti ise teeme. Kummastav oli muiates meenutada tuttavat tunnet väikelinna ahistavast mitte-midagi-pole-siin-teha-kõik-on-tuttav vastuolust, mida Ladybird tundis Sacramentos, mina omal ajal aga Haapsalus. Kui sulgub uks, avaneb aken. Või vastupidi. Elu läheb alati edasi.
- Põleva tütarlapse portree. Film, mis on visuaalne poeesia, imeilusa helikeelega ning viib su võlumaailma. Esimene armastus on alati magusmõru ja natuke traagiline; soost, sajandist ja elukommetest hoolimata. See on õrn, varjatud ja looritatud tundest, et see õige peab olema meile keelatud. Tänapäeva vabameelses maailmas mõtleme need keelud-käsud enamasti ise välja, et lumm ja maagia säiliksid. Lisaks tuleb filmis põgusalt teemaks ka teismeliste rasedus ja abort, mis lisab loole elulist usutavust.
- Coisa Mais Linda. Lugu võluvast ja julgest hüljatud abielunaisest Malust, kes avab 1950ndatel Rio de Janeiros bossanova klubi. Sarja saab näha Netflixist. Poole sajandi tagune naiste emantsipatsioon Brasiilias annab kohati silmad ette 2010ndate naiste(ajakirjade)le Eestis. Teemadeks lähisuhtevägivald, kohtunike mõjutamine ja loomulikult imekaunis bossanova.
3+1 raamatut
- Abielusoofia. Selle aasta lemmikraamat, mis pöörab abieluteemaliste eneseabiraamatute ajaloos uue lehekülje. Abielus võib olla keerulisi aegu, aga kokkuvõttes on see üks maruvahva ja kohati väga lõbus ettevõtmine, kui seda õigesti teha. Just sellest viimasest raamat räägibki, takerdumata siiski klassikalisse moraalilugemisse, pigem jagab autor häid nippe oma isiklikke läbikukkumisi kirjeldades ja tõestades seeläbi, et ekspertide soovitused siiski töötavad.
- Janu on kõikidel üks. Kristiina Ehin kirjutab eestlaseks ja naiseks olemisest ausalt, lihtsalt ja armsalt. Vahvad mõtisklused oma suguvõsast ja eriti naistest aitavad mõista, et iga suguvõsa naised on erinevad. Ehini luule ärgitab ehk ka lugejat oma esivanemate lugusid lähemalt uurima. Hästi soe ja inimlik kultuurielamus, lisaks teeb raamatu kaanekujundus sellest suurepärase kingituse.
- Koridorides libedal jääl. Marianne Mikko aasta alguses ilmunud raamat viib lugeja europarlamendi saadiku igapäevaeluseiklustesse ning pakub muhedat, ent sisukat lugemist nii maailmaasjadest huvituvale kui poliitikakaugemale lugejale. Raamat on kirjutatud niisuguses vormis, et eelnevad teadmised poliitmaailmast ei ole hädavajalikud. Autor kirjeldab, arutleb ja lisab naiselikult teravat analüüsi meenutades sündmusi, mis tänaseks on jõudnud ajalooraamatusse, kuid hoidub targu pakkumast välja lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele või lõplikku tõde ja vastuseid. Kui mehed loevad poliitikaraamatuid nagu paljud naised horoskoope, kus kõik on selge ja üheseltmõistetav, siis siin raamatus saab pigem kaasa elada, naerda ja mõelda.
+ Naised, kes armastavad liiga palju. Suve alguses avastasin endas vaikselt kapis elanud kaassõltlase, kes keerulistel hetkedel lähisuhetes kipub astuma “päästja” või “märtri” kingadesse ning hülgab iseenda ja oma vajadused. Andke mulle üks keerulise lapsepõlvega ja soovitavalt psüühiliselt ebastabiilne mees ja show läheb lahti! Imeliselt toetav ja lahke terapeut Terje Hakman-Salokorpi soovitas mul tungivalt just see raamat läbi lugeda ja märgata kõike, mis viitab kaassõltuvusele. Julgen soovitada raamatut kõikidele eesti naistele, sest meie naisekuvand ongi kaassõltlane. Kaassõltuvus on näiteks see kuri jõud, mis hoiab naisi vägivaldses suhtes aastaid lõksus, takistab politseisse pöördumast või sunnib vägivalla all kannatavat naist suisa jõhkardist mehe “kaitseks” valetunnistusi andma kohtus. See on ennasthävitav psühholoogiline harjumus.
3 avastust
- Linnaaed ehk rõdupotipõllundus. Sel suvel oli mul poolavalik salasuhe oma… tomatitega! Tõepoolest, ma poleks eales aimanud, kui põnev, emotsionaalset rahulduspakkuv ja lihtne on rõdul tomateid kasvatada. Lisaks külvasin salatit, basiilikut, tilli ja tšillit ning nautisin rõduaiandust kogu päikeselise suve. Tõeliselt mõnus oli hommikuti rõdult võileiva peale maitserohelist näpistada ning omakasvatatud tomatid maitsesid päriselt m a g u s a l t. Soovitan soojalt!
- Lõuna-Eesti. Kuna välismaasõidud jäid ära ja seejärel tundusid liiga suure orgunnina ja peavaluna – sest kunagi ei teadnud, kas piletite broneerimise ajal kehtinud koroonastatistika on jätkuvalt lootustandev ka siis, kui reisiaeg kätte jõuab -, siis otsustasin sel aastal piirduda kodumaise turismiga. Reisisin peamiselt Lõuna-Eesti vahet ja avastasin, et kui tead, et täpselt see ongi see äge reis, kuhu väga soovid minna, siis on ka tuttavad paigad lõõgastavad ja annavad uue hingamise – täpselt nagu kaugetes paikades seiklemine.
- Mõistliku hinnaga kvaliteetkosmeetika. Kõik head asjad ei tee sind vaeseks. Punkt. Ja kõik, mis on kallis, ei ole automaatselt hea. Kuna lõppeval aastal sai uue pöörde ka minu suhe rahasse, siis ei raatsinud ma ühel päeval enam glamuurse pakendi ja kuulsa firmanime pärast ilupotsikute eest kolm korda kõrgemat hinda välja käia. Samas usun raudselt põhimõtet, et ma ei ole nii rikas, et osta odavat. Seepärast uurisin, lugesin, guugeldasin, näppisin testreid ja katsetasin ning sõelusin enda jaoks aasta lõpuks välja kosmeetikamaailma uued lemmikud. Reklaami tegemata nimetan vaid mõned märksõnad – The Ordinary, Antipodes ja Pupa.
Milline oli Sinu ilus aasta 2020, hea lugeja?
Head Uut Aastat 2021!
