Kahetsusväärselt sageli näevad meie tööintervjuud välja umbes niisugused. Kõige krooniks jagas vaid loetud nädalad tagasi ka soolise võrdõiguslikkuse volinik ise riigitelevisoonis prime time eetriajal nippe, kuidas ennast tähtsal vestlusel lastetuks ja vallaliseks valetada. Kas me sellist Eestit tahtsimegi? (No tõesti, mul on k a a sellest väljendist kõrini! Kahjuks midagi paremat pole veel välja mõeldud. :)) Samal ajal ilmuvad välismeedias aga innustavad artiklid uuringutest, mis kõik kinnitavad kui ühest suust, et just lastega naised (loe: emad) on kasu(m)likumad ja efektiivsemad töötajad kui nende lastetud sookaaslased ja mehed. Ehkki ka meeste sooritust parandab heaks isaks olemine märgatavalt, edestavad emmed kõiki teisi sotsiaalseid gruppe siiski märkimisväärselt.
Tõele au andes ei pruugi töötava ema elu sugugi lustlik olla, tema kolleegidest rääkimata. Olen kokku puutunud naistega, kes tulevad kontorisse justkui ainult selleks, et kaugjuhtida oma suure pere tegemisi ja ohjata veidi opakana mõjuvat meest, nii et kõigi kaastöötajate närvid on lõpututest telefonikõnedest, lapsele või hoidjale antud pudrukeetmisinstruktsioonidest ning keset tööpäevi lasteia-kooli-klubi-ringi-jõulu-jaanipäeva ja muudel pidustustel käimisest viimseni pingul. Kui naine käib tööl nii, et tal töötegemiseks aega ei jäägi, siis loomulikult pole tegemist töötava emaga, vaid tööandja raha miilustava kodanikuga. See on siililegi selge ja mina tööandjana niisugust käitumist kaua ei kannataks.
Aga eelkirjeldatud naiste kõrval on märkimisväärne hulk neid emasid, kes suudavad hakkama saada lastekasvatamisega, mehe juhendamisega ja ka oma palgatööga rohkem kui suurepäraselt.
Kellel tõesti ongi normaalne mees, kes aitab, mitte ei torpedeeri lastekasvatamist, ning kelle elu on kenasti läbimõeldud ja korraldatud. Just niisugustest daamidest kõnelevad ka välismaised lehelood.
Siin on aga 8 head põhjust, miks eelistada tööintervjuul tublit naist, kes on ema.
Tiinekaaju vs emme aju. Me kõik oleme olnud noored ja teame, kui palju huvitab teismelist see, mis ei too talle kohe täna otsest kasu või ei aita mõnest eilejuhtunud jamast pääseda. Teadlased on kindlaks teinud, et inimese aju väljaarenemiseks kulub märksa kauem aega, kui seni arvati ning enne 25ndat (mõnede allikate väitel suisa enne 28ndat või 30ndat) sünnipäeva ei olegi mõtet noorelt inimeselt täiskasvanulikke, küpseid otsuseid oodata. Jah, ta võib olla suurepärane spetsialist ja tarmukas inimene, aga lootusetu tuulepea, hoolimatu või kergesti õelaks muutuv intrigant, sest… noh, tal pole veel millestki ega kellestki peale iseenda hoolida. Teda ei huvitagi suurt keegi teine peale tema enda.Loomulikult leidub nii mehi kui naisi, kes jäävadki kogu eluks puberteetiku tasemel maailma tajuma, kuid märkimisväärne tõenäosus, et inimene sotsiaalselt küpseks saab, kaasneb just emadusega. Naised, kes on 9 kuud endas uut elu kandnud ja lapse ilmale toonud, on usaldusväärsemad ja motiveeritumad ning neile saab kindel olla. See on tänaseks teaduslikult tõestatud fakt.
Empaatia. Empaatiavõime tähendab oskust lugeda teise inimese emotsioone ja tundevarjundeid tema kehakeelest ning käitumisest, mis võib vaid kaudselt viidata tegelikule probleemile. See on natukene nagu selgeltnägemise võime, moodne nõiakunst, kui soovite. Ometi on hea empaatiavõime saatnud inimest meie liigi koidikust saadiks ning evolutsiooni seisukohalt üks võtmetähtsusega omadusi tervete ja tugevate järglaste üleskasvatamisel. Miks see oskus nii oluline on? Sest meeldib meile seda tunnistada või mitte, inimene on grupis tegutsev indiviid. Kõike, mida me ette võtame – näiteks äri – on kokkuvõttes inimestevaheline suhtlus kära ja takistusi täis maailmas ning mida selgemad on ühendused inimeste vahel, seda suurema tõenäosusega kroonib ettevõtmist edu. On palju äritehinguid ja ilusaid suhteid, mis on lörri läinud üksnes ühe või teise poole vähese empaatiavõime tõttu. Lapsevanemaks olemine annab aga igaühele meist, eeskätt naistele, võimaluse oma empaatiamusklid kaunilt trimmi treenida. Ülekantud tähenduses loomulikult.
Vastutustunne. Emaks saades avastab naine, kui väga talle läheb korda kellegi, kes ei ole tema ise, heaolu, meeleolu ja tervis. Ehkki iga ema ei vaatle kogu ülejäänud inimkonda oma lastena, mõjutab emaksolemine siiski positiivselt naise soovi ja võimekust vastutada ka nende inimeste eest, kes ei ole otseselt tema pereliikmed. Ja kui keegi soovib vastutada inimeste eest, siis päris kindlasti on ta suuteline suuremat vastutust kandma ka kõigis inimeste poolt loodud ettevõtmistes, näiteks äris.
Efektiivsem ajakasutus. Enamik noori emasid märgib, et esimene asi, mida nad värske ilmakodaniku kõrval õpivad, on teadmine, kui kaua üks või teine igapäevane toiming aega võtab. Näiteks hammaste pesemine, duši all käimine, nõudepesu või koristamine. Miks? Sest et siis saab kõik – või peaaegu kõik – vajalikud asjatoimetused ära teha sel ajal, kui laps magab. Niisama passimist ja raamatulugemist väikeste naistega lapsed enam teha ei oska, sest neil pole selleks aega. Ja koos muutunud oludega muutuvad ka inimese harjumused. Efektiivsus on mõnus uus harjumus kiidavad värsked emmed.
Parem planeerimisoskus. Emad on ilmselgelt need inimesed, kes teavad kõige paremini, et mida hoolikamalt ühte või teist asja ette planeerida, seda kindlam võid olla, et sündmused kujunevad niisugusteks, mida Sa uneski poleks osanud näha! Samal ajal teavad nad ka seda, et kui teha samm A, siis päris kindlasti järgneb sellele samm B, ehkki Sina sooviksid alustada hoopis sammust C. Ainult kogemusega tuleb võimekus märgata pea nähtamatuid, ent samas ilmselgeid seoseid ja seaduspärasusi. Lastekasvatamine on pidev protsessijuhtimine, koos iseenda ja inimeste juhtimisega. Olete nõus?
Mitme asja korraga tegemise ja meelespidamise võimekus. Enamike inimeste jaoks on multitaaskimine vaid soovmõtlemise või illusiooni tasemel, aga väikelaste emade jaoks on mitmele tegevusele samaaegselt keskendumise võime elulise tähtsusega. Ja kord juba omandatud oskus ei unune ka kontorilaua taha istudes.
Produktiivsus. Aeg on teatavasti piiratu ressurss, aga teha on oi, kui palju! Üks pisike põngerjas suudab parematel päevadel rohkem lammutada ja segi paisata, kui keskpärane puhastusteenindaja kokku koristada. Ja just sellistes õpi või alistu olukordades hakkabki naises arenema võime seada prioriteete käigupealt ning kõik ebaoluline, mis tulemuse saavutamiseks vajalik pole, hoobilt kõrvale jätta. Pole vaja pähe õppida moodsaid organisatsiooni- ega juhtimisteooriaid, elu ise on parim õpetaja. On seda alati olnud ja on ka tulevikus.
Inimlik soojus. Sa ju soovid, et Su kollektiivis oleks vähemalt üks inimene, kes suudab kõiki teisi panna end mõnusalt ja turvaliselt tundma, kes lihtsalt hoolib ja aitab igal tiimiliikmel tunda, et teda väärtustatakse mitte ainult heade töötulemuste pärast, vaid ka inimesena. Rääkimata emotsionaalselt keerulistest olukordadest organisatsioonis või suisa lahvatanud konfliktidest. Tülitsedes muutume me kõik varem või hiljem sama mõistlikeks kui 5aastased, nii et kui on vaja maha rahustada nõukoguliikmete vahel puhkenud sõnasõda, siis kes suudaks seda paremini kui kogemustega… ema?
Millised on Sinu mõtted emaduse ja töötegemise osas? Kas emaksolemine on muutnud Su paremaks töötajaks?
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!
