AASTA blogimist ärist. Naistele.

nordic passionista äriblog
El(d)u algab väljaspool Su mugavustsooni.

Öeldakse, et aasta on just see aeg, mis teeb selgeks, kas tegemist on ajutise või kestva ettevõtmisega. Olgu tegemist lähedase suhtega, kasvõi sõprusega, töökohaga, või mõne muu põneva projektiga. Kui aasta pärast alustamist oled jätkuvalt vaimustuses sellest, mida teed, siis tõenäoliselt kestab Su ind ja pühendumine veel pikalt. Ja mõned inimsuhted ja ärid alles aasta möödudes õige hoo sisse saavadki.

Kuidas möödus aga esimene aasta spetsiaalselt naistele mõeldud eestikeelset äriblogi tehes?

See ei olnud lihtne. Ma ei tea miks, aga kui asud Eestis tegema midagi, mis on spetsiaalselt naistele mõeldud asi – ja kui tegemist pole lingam-massaažiga, ehkki sinna koolitusele vist pääsevad geimehed ka (?) -, siis saad sa esiteks üksjagu sõimata. Eriti naiste endi käest.

Sest teadagi, meil ei ole probleeme! Sugudevahelist ebavõrdsust ega midagi sellist. Kogu sonimine palgalõhest ja alarakendatud naiste võimekusest on poolhullude feministide väljamõeldis. Marianne Mikko, teatavasti, on aga loll – nagu üks sotsiaaldemokraatliku erakonna heaks töötav naisterahvas  kunagi enesekindlalt väitis. Mingil veidral põhjusel asus aga feministide kisakoori toetama ka proua president isiklikult – vähemalt selles osas, mis puudutab katastroofilisi “rekordnumbreid” perevägivalla osas. Ning mingil veidral põhjusel on võtnud riigitelevisioon viimase poole aasta jooksul kavasse erinevaid väitlus- ja tõsielusaateid, kus teemaks küll sooline palgalõhe, vägivald, aga ka näiteks välismaalaste ja geide diskrimineerimine kas Eesti riigi või inimeste poolt.

Kui aus olla, siis aasta eest alustatud äriblog oli minu otsus mitte alla anda kaks aastat tagasi käima lükatud eesti naistele mõeldud äricoachingu projektiga Nordic Passionista. Põhimõtteliselt. Et kui on nii vastik ja raske, siis ma teen edasi; maksku, mis maksab.

Läbimurret pole loomulikult veel toimunud, aga jää juba vaikselt sulab ja liigub.

Näiteks kasutan sotsiaalmeediakanalites nii vähe kui võimalik kunstlikku võimendust (loe: kinnimakstud ja kokkulepitud like’e ja jagamisi) ning reklaami. Miks? Sest ma soovin näha, kui kaua võtab aega, et nõukogude kommunistlikust propagandast läbiussitanud ühiskonnas lõpuks inimesed oma peaga mõtlema hakkavad ja natukenegi vaimselt tervete ja hästi toimetulevate kodanike meelelaadi taas omaks võtavad.

Okupatsioon ei olnud kerge meist kellelegi, isegi mitte tol ajal sündinud lastele, aga kas poleks aeg ükskord joomine ja vingumine järele jätta ning asuda iseendid ja oma riiki päästma?

 

Valetamise, varastamise, õpitud abituse, vaesuse ja muude idiootsuste käest, ütleme otse.

Ja ma ei mõtle siinkohal, et kõik selle postituse lugejad järgmistel valimistel nüüd poliitikasse siirduvad või kodanikuaktivistideks hakkavad, vaid pigem seda, et ütle oma naabrile tere; naerata võõrale inimesele bussis, kui tema pilk Sinu pilguga kohtub; maksa maksud nii ausalt ära, kui suudad, kui oled ettevõtja; jäta jootraha, kui Sulle teenindus meeldis; vabanda; ära pea pikka vimma, sest eksime ja lollusi teeme vahel me kõik. Ja nõnda edasi.

Viimase kahe aasta jooksul on mul olnud lugematu arv kordi totaalse juhmaka ja läbikukkuja tunne. Väljend “räägi nagu seinale” muutus arusaamatust kõnekäänust igapäevaseks rutiiniks. Heatahtlikumad kodanikud küll kuulasid mu ära ja avaldasid tunnustust, aga seda on minu arvates siiski liiga vähe, sest… Absoluutselt kõik statistilised näitajad kriiskavad, et elame pigem keskmiselt arenenud Aafrika riigis kui Euroopa Liidus, aga mitte kedagi ei paista see huvitavat. Mis siis, et mujal on parem, inimesed tervemad ja õnnelikumad, aga “eestlane elab täna paremini kui kunagi varem ajaloos” – nagu keegi taibukas suhtekorraldaja viimase 6 kuu jooksul on osanud välja mõelda. Ja Lätile ja Leedule paneme me SKP’ga ikka ära ja see ongi ju kõige olulisem. Jee! (On või? Tõsiselt???)

Me ei saa kõrvutada 19. sajandi elatustaset tänase maailmaga. Lutsu raamatukangelastega võrreldes me tõepoolest supleme heaolus. Aga kas selline võrdlus ei tundu m e e l e v a l d n e isegi nondele inimestele, kes tolle suurepärase “paremini kui kunagi varem ajaloos”-fraasi välja mõtlesid-ütlesid? Kahju hakkab. Meist kõigist.

Jah, tõepoolest, algus pidavat olema kõige raskem. Mitteallaandmine kohe, kui olukord keeruliseks muutub. Ehk et loodan, et raskem osa inimeste märkama ja elama ning unistustele pühenduma innustamisest on tehtud, kuid suurem osa tööst seisab veel ees.

Ja möönan, et minu blog püüab puudutada vaid ühte valusat valdkonda Eesti ühiskonnast. Andekate naiste alamakstud ja -rakendatud olemist ning ärimaailmas kohanemist.

Murekohti on veel ja mitte vähe. Näiteks ei ole ma siiani peaaegu mitte midagi kuulnud meesõiguslusest. Kui ETV’s oli saade perevägivallast, siis ainult üks inimene – Hannes Hermaküla, kui õigesti mäletan – julges väita, et mõnikord läheb konflikt kontrolli alt välja, sest naine käitub valesti või initsieerib arusaamatuse.

Head elamist ja kaasamõtlemist! 🙂

Nordic Passionista sai alguse sellest,
et ma ei suutnud Eestist ära kolida,
sest mu ema oli väga haige.
Mul oli vaja mõtestatud tegevust
ajal, mil päevast päeva
palgatööl käimine polnud võimalik
ega ka piisavalt huvitav
minu jaoks.


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments