Milline suvi see on olnud??!
Avalikkusele tuntud advokaat nõuab pensionäriprouadelt, kes kommentaariumis naisepeksjast poliitiku käitumise viisakaid sõnu kasutades hukka mõistsid, ulmeliselt suuri summasid “moraalse kahju hüvitamiseks”. Peagi astub kohtu ette noor naine Katrina, kelle change.org lehele üleslaetud petitsioon kogus väga lühikese ajaga ca 6000 toetusallkirja lõuapoolikust raadio DJ Alari Kivisaare eetrist eemaldamiseks. Oleme astunud sammukese lähemale läänelikule kodanikuaktivismile ja kohtuskäimisele, aga teeme seda ikka veel postkommunistlikku taaka seljas tirides, omamoodi. Kuid võib-olla just see kiiksuga kohtuskäimine elu Eestis nii põnevaks muudabki?
Huvitaval kombel tunnevad Eestis end kõige enam ahistatuna inimesed, kes teiste piiridest, tunnetest ega valulävest ei hooli. Ka mina olen pidanud korduvalt kohtus aru andmas käima, kuna mees, kes minu arvutisse häkkis (ja sellest häkkimisest ise politseile screenshoti ehk kuvatõmmise saatis :)) ja mind küberkiusas, kirjutab umbes iga poole aasta tagant tsiviilkohtule või prokuratuurile minu kohta avaldusi. Sest ma kirjutasin tema pättustest ja seatempudest avalikult sotsiaalmeedias. Sest ma suhtlesin temaga e-kirja teel ja püüdsin meie konflikti rahumeelselt lahendada. Sest ma püüdsin kedagi kolmandat hoiatada, kuna mees oli ähvardanud väikesele lapsele liiga teha, kui mina temaga suhet ei soovi.
Alguses tundus mulle, et Eesti kohtuametnikud on pooletoobised, et niisuguseid kaebusi üldse menetlevad. Nojah, eks see 50 aastat okupatsiooni annab siiamaani tunda. Ilmselt kardavad mammikesed kuulsat perekonnanime, mis päti palgatud advokaadibürool on. Mõistame, teeme tsirkuse kaasa, paljukannatanud Eesti inimesed ju kõik. Surm siin või Siberis – see ei olnudki nii ammu, kui inimesed niisugust ähvardust tõe pähe võtsid, mitte vana-aastaõhtu meelelahutusprogrammis naljaks ei naernud.
Seepärast olen kaasuses Kivisaar versus Katrina südames selgelt viimase poolel. Aga sotsiaalantropoloogiliselt pakub mulle siirast ja suurt huvi ka esimesena mainitud kodaniku reaktsioon. Mis siis, kui tema avalik nutulaul psüühikahäirest ei olegi loll möla, vaid tal päriselt oli valus ja raske ja paha olla pärast petitsiooni lugemist? Mis siis, kui kodanik Kivisaar tunnebki end ahistatuna? Talle sõideti sisse. Tehti haiget. Keelati ja hurjutati. Seati piirid, nagu ütlevad psühholoogid.
Inimene, kes on harjunud teiste inimeste piire mitte austama, võibki kogeda elutervete keeldude seadmist sissesõitmisena ja ahistamisena. Tema kannatused on sama reaalsed kui naistel, kes võisid öökida või vihast hambaid kiristada pärast seda, kui olid kuulnud kurikuulsat Uganda naisjooksjate kulul tehtud “vägistamisnalja”.
Igal inimesel, kes tunneb, et talle on liiga tehtud, olgu siis tema naisepeksuharjumuste avalik hukkamõistmine või sotsiaalmeedias lugude jutustamine häkkimisest ja kübersõimust, on õigus pöörduda kohtusse. Kohtuametnikul on omakorda kohustus iga nõuetele vastavat dokumenti seaduses ettenähtud korras menetleda. Protseduurid näevad nõnda ette.
Mis mind aga hämmastama paneb, on see tohutu poolehoid kivisaartele ja teistele mölakalikult käituvatele meestele. Lihtrahvas justkui armastabki ärapanemist, vägivalda, sissesõitmist, mõnitamist jne. Teadjamad ei võta kas nimme sõna või arvavad, et on enesestmõistetav, et mölaklikkus väärib hukkamõistu, ükskõik kui palju raha mölakas advokaadile maksab ja mitu kohtuastet oma kaebusega läbi käib, ning ei vaevu seda avalikult välja ütlemagi. Ka pealtnäha normaalsed inimesed on vait. Mõned püüavad mõista, mitte hukka mõista. Ja nii edasi.
Mis mind Eestis kõige enam häirib, ongi see ükskõiksus ja kurjuse hukkamõistmise ühtse paradigma puudumine.
Mis mind Eestis kõige enam häirib, ongi see ükskõiksus ja kurjuse hukkamõistmise ühtse paradigma puudumine. Häkkimine jääb kriminaalkuriteoks ka siis, kui keegi mees teeb seda üllastel motiividel (ma ei kujuta ette, mis need võiksid olla?), äärmuslikus armuvalus vaeveldes või mõne kättemaksuhimulise sõbranna palvel (jah, mu IT spetsialistist sõbralt on selliseid “teenuseid” palutud ja vist mitte üks kord). Häkkimise osas ei saa olla neutraalne. Teise inimese löömise osas ei saa olla neutraalne. Seksuaalvägivalla osas ei saa olla neutraalne – juhtugu see Ugandas või Koplis või kõrvaltoas. Elus lihtsalt on tegusid, mille mittehukkamõistmine on inimsusevastane tegu.
