ANDESTAMISE kunst

Foto: Kien Do, unsplash.com

Head äri ei ole võimalik teha ilma inimesteta.

Eduka ettevõtmise aluseks on head suhted nii klientidega kui koostööpartneritega. Kuidas seda kõike suuta, kui inimesed veavad alt, on mõnikord meelega mölakad või ei täida antud lubadusi? Väga palju halba ja tarbetut enesepiinamist hoiab ära oskus ANDESTADA. 

Andestamine on lisaks suhtlemisoskusele ja baasaritmeetikale ning kirjaoskusele (loomulikult!) üks kõige olulisemaid oskusi elus, mis meil omandada tuleb. Mõni inimene jõuab andestuseni alles hilises eas, mõni saab selle inimsuhtluse kõrgpilotaaži selgeks juba koolieelikuna. Mõni meist ongi loomu poolest andestaja, aga selliseid inimesi sildistatakse arenenud läänemaailmas enamasti ullikesteks või nõrgamõistuslikeks. Kahjuks. Kuidagi popp on needa teist inimest maapõhja, talle demonstratiivselt mitte tere öelda või – veel hullem – füüsilist kättemaksu plaanida! Olete nõus?

Budda on öelnud, et vihkamine (loe: mitteandestamine) on justkui jooksid Sina mürki ja loodaksid samal ajal, et inimene, kellest mõtled, selle tagajärjel sureb. Viha, tasub meeles pidada, on täiesti eluterve emotsioonide kaskaad. Nagu kõik tunded, on ka vihatunne üks viise, kuidas organism annab meile märku, et vajame olukorra muutust. Ehkki viha puhtaks emotsiooniks klassikalises psühholoogias ei peeta (näiteks valu, kurbust, rõõmu, hirmu aga peetakse). Miks? Sest viha ajendiks on mõte sellest, kuidas asjad peaksid olema. Harilikult juhatab vihatunne meid hoopis sügavamate ja isiklikumate kogemuste juurde. Viha on justkui suitsuandur, mis annab kõrvulukustava signaaliga märku, et kusagil on kriis, miski põleb. Harjumuseks saanud vihatunne ehk vihkamine hävitab aga inimeste elusid ja suhteid, rahvustest rääkimata.

Andestamine algab aususest

Kui teine inimene on Sinu arvates Sinuga ebaväärikalt, mittearvestavalt või lausa julmalt käitunud, siis esimene samm tervenemise suunas on see, kui tunnistad täiesti ausalt endale kõike seda, mida oled kogenud.

Sageli käib solvumisega kaasas tugev häbi- ja eraldatusetunne, enamasti ka pöörane viha. Kui me pole õppinud viha niisama ilma vägivaldse väljareageerimiseta lihtsalt tundma, siis võib vihaaisting nii hirmuäratavana mõjuda, et inimene surub emotsionaalse reaktsiooni alla ja kannab solvumist hinges aastaid. Andestamist ei ole ega tule, maksimum, mida ta suudab teha on ehk hea nägu seltskonnas.

Kui soovid andestada, siis tunnista endale, kui valus, paha, loll jne tunne Sul tegelikult oli, kui juhtus see, mis Sind parasjagu piinab.

Mulle näiteks meeldib lugusid jutustada ja et mind on sageli õnnistatud keskmisest teravama huumorimeelega sõpradega, siis päris tihti on  juhtunud nii, et kui olen saanud enda arvates ülemõistuse tobeda *seikluse* ära jutustada, tundnud kõiki tugevaid emotsioone, siunanud inimest või inimesi, kes minu meelest minuga täiesti a n d e s t a m a t u l t nõmedalt käitusid, ja sõber on mu rahulikult ära kuulanud, tekib kergendus, üks meist leiab loost mõne naljaka detaili ja päeva lõpus me lihtsalt naerame südamest juhtunu üle.

Aga mõnikord juhtuvad asjad, mis on naljast kaugel.

Sellised juhul tasub meeles pidada, et ka kõige vägivaldsemates rünnakutes, mis on väga konkreetselt just Sinu vastu suunatud, ei ole kokkuvõttes mitte midagi isiklikku… Sinu kohta.

Kõlab uskumatult, eksole?

Ründaja ründab alati kujutluspilti, mis on tekkinud tema peas. Nagu idamaades usutakse, siis väärarusaama tagajärjel. Ehk et kurjus on tegelikult fiktiivne. Julmi tegusid pannakse toime küll päriselt, aga nende põhjused ei ole kunagi realistlikud, vaid kujutletud. Umbes sama räägib meile Piibel loomismüüdis, kus Inimene otsustas teha pattu mingi üleloomuliku olendi jutu ja sellest tekkinud enese kujutluse ajel, mitte praktilisel põhjusel. Kurjategija lihtsalt loodab või kujutab ette, et kui ta teeb näiteks kellelegi haiget, siis midagi juhtub, muutub või tal endal hakkab hea olla. Ta rahuneb maha, näiteks.

Väga sageli langevad rünnakute ohvriks kas täiesti süütud inimesed või need, kelle käitumisel on vaid õhkhabras seos tülinorija hingehaavaga. Näiteks lähisuhtevägivalda seostatakse enamasti valusate lapsepõlvekogemuste meenumisega, mille tagajärjel katkise hingega inimene ründab seda, kes meenutab talle lapsepõlve kiindumussuhet kõige enam – oma kallimat. Mingil määral teeme me seda kõik ja see on normaalne. Aga kui juhtub nii, et paremsirge läheb käiku lihtsalt sellepärast, et “supp sai täna liiga soolane”, siis noh, selline teguviis mõistagi on “normaalsest” kaugel.

Andestamise sammud

Tunnista ausalt, mis juhtus ja mida Sa tundsid.

Luba endal tunda ka väga raskeid ja ebamugavaid emotsioone. Viha on vastik. Aga luba sel enda sees keema tõusta ikkagi.

Anna endale aega. Andestamine ei ole alati lihtne ja see ei juhtu ühekorraga. Vahel kerkib üks ja sama teema üles üha uuesti ja uuesti ja selle vabaksandmine võtab aega. Mõnikord mitmeid aastaid.

Leia usaldusväärne sõber, kellega saad olla täiesti aus. Robustselt aus. Kõiges.

Jaga oma kogemust sõbraga. Jaga kõike. Ka väga valusaid tundeid ja õudustäratavaid mõtteid.

Võta juhtunut kui kogemuslikku õppetundi inimloomuse salasoppidest. Suhtu juhtunusse osavõtliku uudishimuga, samal ajal kaastundlikult eeskätt iseenda suhtes. Sul oli valus ja paha ja piinlik. Ja see kõik juhtus väga ootamatult. Imestu. Kasvõi nõnda, et milleks üks inimene suuteline on.

Väldi sildistamist, aga kui vaja, siis vannu ja ropenda nii palju, kui süda soovib. Kasvõi ainult sisimas. Sildid blokeerivad emotsioone, tunnete vabastamine aga vabastab Sind ennast.

Pea meeles, et iga inimest käivitavad nii hästi kui halvasti käituma VAJADUSED, mis on omased meile kõigile ja mis on universaalsed ja ühesugused ajast, kohast, nahavärvist olenemata. Ehk et ka kõige suurem kuri on tegelikult alguse saanud HEAST kavatsusest. Kui inimene teeb ükskõik kui õudset tegu, siis soovib ta täita mõnd oma vajadust. Ta lihtsalt ei oska seda veel nõnda teha, et teised inimesed tema teo tõttu haiget ei saaks. Või isegi siis, kui inimene teeb kurja m e e l e g a on see ikkagi kõigest traagiline viis väljendada oma eluteenivat vajadust. 

Kurjus on hoolimatus ja info või usu puudumine.

Kurjus saab võimalikuks ühenduse puudumise tõttu kahe inimese vahel. Sest sarnaselt paljudele teistele usun ka mina, et oma põhiolemuselt oleme me kõik head ja kaastundlikud.

Ja lõpetuseks üks laul, mille pärast vaieldes me sõbrannaga kunagi tülli läksime. Mina nimelt arvasin, et laulu sisu on realistlik, tema arvas, et see on täielik utoopia. See sõdurite kallistamise koht. Ja kisma oli majas. 😀

Õnneks lahenes tookord kõik vägivallavabalt. 

Kaunist kevadet!


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti?

Print Friendly, PDF & Email

Comments

comments

Lisa kommentaar