Äri ja eetika: kas l*llist inimesest tohib üle sõita?

Foto: Melissa Walker Horn, Unsplash

“Ütle talle, et ta võib uuesti meie juurde telekat vaatama tulla ainult juhul, kui paneb jälle selle pluusi, millest nibud läbi paistavad!”

Toatäis hilisteismelisi noormehi irvitas häälekalt, piiludes samal ajal huviga minu reaktsiooni T provokatiivsele avaldusele.

“Misasja?!” Punastasin ja ägestusin ühekorraga, tundes samaaegselt nii võidurõõmu selle üle, et  teise tüdruku ja mitte minu kohta oli midagi nii ebasobivat öeldud ning et see, kes neil hambus oli, ei olnud mina, samal ajal segadust ja piinlikkust, et olen ise naine ja luban neil teist naist mõnitada, isegi tunnen sellest teatavat rõõmu. “Kas te niimoodi räägitegi naistest või? Ma ei taha mõeldagi, mis siis saab, kui mina siit toast välja astun!”

T võttis taas sõna kogu noormeestekamba eest: “Nojah, aga tema on ju l*ts! Sinust me niimoodi ei räägi, Sina oled korralik.”

Vaidlesime natuke veel, kuid T jäi oma otsusele kindlaks. Tema telekas, tema tuba ja tema reeglid. Tuleb kas pluusiga, millest nibud läbi paistavad, või ei tule üldse. Loomulikult ei öelnud ma sellist asja mitte kunagi oma sõbrannale edasi. Ega ta väga enam kippunudki iganädalaselt Ally McBeal’i vaatama. Tasapisi kasvasid koolitööd üle pea ja meie eesmärgiks sai õppimine.

Umbes pool aastat hiljem kohtasin ühiselamu koridoris juhuslikult T-d. “Kuule, su sõbranna on tegelikult täitsa normaalne inimene! Ta käis meie toas peol ja rääkisime juttu. Pole üldse selline, nagu ma arvasin!”

Aastaid hiljem, täiskasvanuna, enda meelest küpse ja korraliku kodanikuna, tegin tööd arengumaade kehvades tingimustes toimetavate põllumeeste ja väiketootjate murede leevendamise nimel. Ma tutvustasin õiglast kaubandust postkommunistlikust skepsisest läbipuretud Eesti inimestele ja mul oli abiks seltskond vabatahtlikke. Enamik neist olid naised, väga noored naised, tõenäoliselt võrdlemisi naiivsed ja heausksed inimesed.

Edukate meeste maailmas valitseb uskumus, et kui oled loll, siis see on su oma süü. Mehed ei halise ja väga ei haletse teist meest, kelle oma rumalus ta jamadesse asetab. Ise tegid, ise vastutad. Sõbrale muidugi tuntakse lolli eksimuse järel kaasa, aga mitte nii agaralt kui naiste maailmas. Naised hoolitsevad ja sahmerdavad ja h o o l i v a d oluliselt rohkem oma sõbrannadest kui mehed sõpradest. Aga teatud piirini.

Üks minu vabatahtlikest oli väikelinnast pärit neiu, kes tunnistas kord ka ise, et ta on puruloll. Mind ei huvitanud neiu intellektuaalne potentsiaal. Ma ei juurelnud kordagi selle üle, kas tema sõnadel on tõepõhi all. Mind huvitas hoopis see, et tema kulul sai teha rumalat ja vastutustundetut nalja, ilma et ta seda ise oleks taibanud. Ja see tundus hiiglama lõbus. See tundus aus ja õiglane, sest ta ise oli ju süüdi, et lubas endaga niimoodi käituda.

Paar aastat hiljem, kui toosama neiu tassis ühele jõulupeole, kuhu ka mina olin kutsutud, kaasa oma kolmenädalase beebi, kes tolle nn nalja tulemusel oli sündinud, ei tundunud situatsioon enam grammigi humoorikas. See oli päris õudne ja ebamugav hoopis. Ja muutus veel vastikumaks, kui leidsin netiavarustest tollesama minu endise vabatahtliku õe avaliku ja parooliga kaitsmata blogi, millest selgus, et kogu raseduse jooksul oli mu vabatahtlik plaaninud last ära anda, oma õele kasvatada. Mingil põhjusel otsustas ta pärast lapse sündi teisiti.  (Lapse isa arvates oli ja on ainus põhjus selleks raha.)

Jah, rumalate naiste üle on ajast aega irvitatud, neid lorilauludesse pistetud või neilt lapsi ära võetud.

Ma ei kahtlegi, et igal ettevõtluses tegutseval inimesel tuleb igal nädalal – kui mitte iga päev – ette situatsioone, kus kliendi või koostööpartneri naiivsuse enda kasuks tööle panemine mõjub ahvatleva võimalusena. Kui mitte keegi kunagi teada ei saa või avastab alles hiljem, kui rahad on makstud ja midagi enam muuta pole võimalik, siis mis selles halba on? See on rehepaplus. Igipõline eestlaste ellujäämismudel. “Lollidelt tulebki raha ära võtta!” kuulutavad inimesed ja taovad võidukalt rusikaga vastu rinda.

Minu arvates – ja toetun siinkohal reaalsele elukogemusele, mida äsja jagasin – ei ole teise rumaluse ärakasutamine ja selle arvelt tuluteenimine või naljategemine mitte kunagi hea mõte järgnevatel põhjustel.

ESIMENE. Sul endal on halb tunne pärast. See tunne närib Sind veel väga pikka aega. Südametunnistus võib olla vanamoodne arusaam, aga ta eksisteerib tänapäevalgi edasi. Harilikult ilmutab ta meile end alles siis, kui halb tegu on tehtud.

TEINE. Sinu teo tagajärgedega puutuvad tõenäoliselt kokku mitte ainult vahetud asjaosalised (nn loll), vaid hoomamatult suur hulk inimesi, kellele Sa kindlasti halba ei soovi.

KOLMAS. Halastus muudab meid inimesteks ja eristab metsloomadest. Kristliku halastuskontseptsiooniga läänemaailmal on rehepappi raske mõista. Selline teguviis mõjub barbaarsena. Samal ajal kohtleb arenenud maailm kohati meid endid kui rumalaid tüdrukuid, kes ei oska enda eest seista. Igal juhul on meil maailma areenil lihtsam oma õigusi nõuda, kui me ise pole reeglitest üle astunud.

NELJAS. Iga tegu loob tagajärgi – mitte ainult teise inimese, vaid ka Sinu enda jaoks. Kontseptsioon karmast ei vaja tänapäeval enam kellelegi tutvustamist, aga miskipärast ignoreerime seda teadmist väga sageli. Karma on summa Su headest ja halbadest tegudest, mis bumerangina maailmaruumi saadetuna Sinuni varem või hiljem tagasi jõuab. Enamik meist ei ole halvad või pahatahtlikud inimesed, kaugel sellest, kuid ka üksnes hoolimatusest piisab, et luua väga negatiivset karmat.

VIIES. …..

(Kirjuta postituse kommentaaridesse, miks ei ole hea mõte teise inimese naiivsust või rumalust ära kasutada!)

 


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 4
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    4
    Shares

Comments

comments