“Ma jälgin BBCd. Nad on paar päeva meie uudistest ees, sest Eestis tehakse kõik otsused kellegi eeskujul,” kirjutas sõber Facebooki vestluses pärast seda, kui olin heaks kiitnud ühte tuttava plaani pakkuda just seda sõpra vabariigi valitsusele appi kriisikommunikatsiooni tegema. Umbes samamoodi nagu praegu pakutakse abi üksikutele naaberkorteris elavatele pensionäridele. Et, mammike, te ju ise ei saa poodi mindud, toon teile kaalikat ja leiba, püsige kodus.
Olen Eesti riigiamentike saamatust ja ebakompetentsust vihanud juba pikki aastaid. Võltsedulugu e-riigist ja üleshaibitud teenustest ajab mul südame pahaks. Muidugi on paberivaba aruandlus ja 15 minutiga firma loomine ägedad, aga kui seesama digiriik ei suuda aasta jooksul kõrvaldada digiterviseloost ühte absurdset valesissekannet või kui e-residente koheldakse pankades kui kriminaalkurjategijaid, kellel puudub õigus pangakonto loomiseks… lihtsalt sellepärast, et keegi on e-resident, siis kõik see muu toredus muutub õõnsaks.
Seepärast on mul hea meel, et praeguse kriisi valgel paljastub kõigile, milline saamatu ja ajast maha jäänud koht Eesti riik tegelikult on.
Kahe nädalaga on tõusnud teemaks toidujulgeolek. Sest meil ei jätku põllumajanduses töökäsi. Loomad hukatakse. Eriolukorra alguses häbistati avalikult inimesi, kes ogaralt tatart ja mannat kokku ostsid. See juhtus ainult kaks nädalat tagasi.
Võib-olla oled Sina, hea lugeja, see loll ametnik, kes vihkab iseennast ja oma töökohta juba aastaid, kelle meediatarbimine on valikulisem kui mõne vanainimese kõrvakuulmine, aga kes madala enesehinnangu varjamiseks ülbitseb ja väärkohtleb kodanikke?
Võib-olla oled Sa hoopis selline nagu mina varem – keegi, kes nägi rumalust igal sammul ja laveeris viisakalt sellest mööda, sest tundis, et ta ei saa üksinda mitte midagi ära teha?
Võib-olla oled Sa hoopis aus ja vastutustundlik professionaal, kes teeb oma tööd südamega ja Sind solvab isiklikult kõik see, mis viimasel ajal meedias ilmunud on Eesti ametnike saamatuse kohta, ka seesama blogipostitus?
Kui mõtlen oma sõpruskonna peale, siis ma ei tea ühtegi saamatut ja päris lolli inimest. Aga ma tean inimesi, kes lakkamatult Eesti riiki kiruvad, selle üle nalja teevad ja on leebelt käegalöömise meeleolus.
Aga see ei ole okei suhtumine. Me ei tohiks mitte kunagi aktsepteerida rumalust, argust ja ebakompetentsust.
Sest ühel hetkel puhkeb kriis ja siis on just needsamad arad ja ebakompetentsed inimesed võtmetegijad, kellest sõltub meie kõigi elu(kvaliteet) ja toimetulek.
Me kõik vastutame ühiselt täna selle eest, et kriisikommunikatsioon on kaputt ja riik ei saa enam ise ka aru, mis ta teeb või tegemata jätab. Sest siis, kui kriisi veel ei olnud, lõime käega. Paljud meist ei läinud valima. Ignoreerisime ametnike ebprofessionaalsust. Me ei teinud suurt lärmi, kui meid või meie lähedasi mõne ametniku või ametkonna poolt inetult koheldi. Me ei helistanud politseisse, kui avastasime seaduserikkumise; kasvõi siis, kui keegi teist inimest tänaval ründas. Varjusime hoopis ise.
Tulemus on täna käes.
Tublid inimesed ei tohi leppida töllaka riigiga. Olgu see kriis meile kõigile õpetuseks, et kui midagi on võimalik paremini teha, siis seda peabki paremini tegema.
