Kui ma 2014. aasta märtsis avastasin lõpuks, et mu sülearvutisse oli sisse häkitud ja et häkkerina tegutses tõenäoliselt üks tollal märkimisväärset meediapopulaarsust nautiv ning mulle isiklikult tuttav meesterahvas, ei kujutanud ma ette, et selle jama lahendamiseks kulub enam kui viis aastat ja et see protsess pöörab mitmeski mõttes pea peale terve Eesti ühiskonna ning kindlasti ka minu enda elu.
Kuni tolle saatusliku märtsipäevani – ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli see 26. märts – arvasin ma siiralt, et ainus võimalus tõeliselt õnnelikku elu elada, on kolida Eestist võimalikult kaugele. Eesti inimesed tundusid mulle veidrad – kurjad, tõredad, ebaviisakad ja vahel lihtsalt rumalad või arusaamatu käitumisega.
Näiteks osalesin kunagi ühel naisteõhtul, kus üks sõbranna soovis oma seksuaalsusega seotud hirme ja traumasid tervendada ning kutsus kokku viis või kuus naist. Ma teadsin enamikke neist naistest aastaid. Ja korraga selgus, et kõiki näitsikuid peale minu oli nende elu jooksul vägistatud. Mina ei teadnud sellest kuni tolle päevani mitte midagi! Olin šokis. Ja mu ehmatus muutus õuduseks, kui üks prokurörina töötav naine teatas, et temal oli täitsa hea meel, et teda vägistati, sest “vähemalt niimoodigi keegi tahtis mind”.
Ma oleksin tahtnud röökida, et aga miks te politseisse ei läinud???! Miks te nendele jõhkarditele kohta kätte ei näidanud???!
“Mis krdi hullumaja puhvet see Eesti riik on?” kirusin endamisi ning otsustasin võimalikult kiiresti lennukipiletid soetada ja siit igaveseks nelja tuule poole lennata.
Little did I know… nagu välismaalased ütlevad. Elul olid minuga hoopis teistsugused plaanid.
Täna, viis ja pool aastat hiljem, vaatan ma kõigele toimunule tagasi heatahtliku muigega, sest äsja avaldatud Sass Henno artikkel annab lootust, et me siiski ei ela nõukaajajärgses hullaris, vaid vähemalt mõned meist suudavad hoomata baasinimõiguste kontseptsiooni ja demokraatia ning õigusriigi põhimõtteid. Loodetavasti suudavad nad neid asju ka vähem “teravatele” kaaskodanikele selgitada.
Selle viie aasta sisse mahtus kahe vaimselt ebastabiilse psühhiaatriga kohtumine; avastus, et politsei on inimese sõber, mitte vaenlane, nagu paljud kuriteoohvrid siiamaani kardavad; stalinistliku farsina mõjunud kohtuprotsess äsjalõppenud suvel; intervjuu naisajakirjanikule, kelle minu arvutisse häkkinud mees oli peenemalt üle lasknud kui Daniel Sepp seda Sass Hennoga teha proovis; edukas võitlus xanaxitrallindusega ning äärmiselt meeldiv koostöö tippajakirjanik Mihkel Kärmasega; sellesama blogi käivitamine; uute ja väga ägedate sõprade leidmine ning väga palju teisi tagantjärele põnevaid seiklusi.
Peamine õppetund sellest ajast on aga järgmine – elu tulebki õppida elama üks päev ja üks jama korraga.
See, et oled varem väga edukalt ja justkui käigupealt suutnud suuri arusaamatusi lahendada, ei tähenda, et järgmise nurga taga ei oota Sind katsumus, mille kallal tuleb Sul pusida aastaid, võib-olla lausa pool elu. See ei ole läbikukkumine. Vastupidi, see on Sinu edu vundament.
Elu ei pea olema igal hetkel lihtne ja turvaline.
Elu on elamiseks ja õppimiseks.
Elu on vahel ka kannatuste kogemiseks.
Ja tõepoolest, elu on vahel ka nii raske, et Sa ei kujuta ette, kuidas Sa päeva õhtusse saad.
Siinkohal soovin Sinuga jagada või Sulle meelde tuletada Ema Teresa õpetussõnu, mille mu kallis pinginaaber Liina mulle leeripäeval õnnitluskaardile kirjutas:
Elu on ilu, imetle seda
Elu on õndsus, naudi seda.
Elu on unenägu,
muuda see tegelikkuseks.
Elu on väljakutse,
pühendu sellele.
Elu on kohustus, täida seda.
Elu on mäng, osale selles.
Elu on väärtuslik, käi temaga hoolikalt ümber.
Elu on rikkus, säilita seda.
Elu on armastus, tunne sellest rõõmu.
Elu on mõistatus, tungi sellest läbi. Elu on tõotus, täida see.
Elu on kurbus, ületa see.
Elu on hümn, laula seda.
Elu on võitlus, aksepteeri seda.
Elu on tragöödia, võitle sellega.
Elu on seiklus, riskeeri selle nimel.
Elu on õnn, teeni see välja.
Elu on elu, kaitse seda.
