Feminismi utoopia

AUCKLAND, UUS MEREMAA – 21. jaanuar 2017: Tuhanded naisõiguslased marssisid tänavatel, et protestida solidaarselt koos USA naistega Donald Trumpi presidendiks saamise vastu. Foto:  Fiona Goodall/Getty Images

Suvi on seekord erakordselt soe ja tegus. Sellest ka pikk paus blogimises. Teen hetkel finantsalast praktikat ühes nii ägedas kohas, et vahel raske on uskuda, et Tallinnas nii edumeelseid ja maailma tipptasemel ettevõtteid leidub – aga sellest mõnes teises postituses ehk. Samuti olen võtnud suvest viimast. Kolisin hiljuti Piritale ja avastasin, et kui rand on kõigest 7 minuti jalutusteekonna kaugusel kodust, siis ehk ei jäägi Eesti elu-olu kuigivõrd alla maailma suurlinnadele või lõunamaistele kuurortidele. Tänases blogipostituses vaatlen aga feminismi kui ideoloogia või mõtteviisi võidukäiku ja langust; nimelt ei ole feminism viimase saja aasta jooksul toonud kaasa positiivseid ühiskondlikke muutusi, mida sellest liikumisest oodati, ometi elame täna hoopis teistsuguses maailmas kui meie esivanemad. Kas ja mis läks valesti?

Hiljuti rullus minu tutvusringkonnas lahti üks tõeliselt ebamugav ja kohati suisa piinlik lapsesaamiseskandaal.

Alkohol. Või liiga palju alkoholi. Kriitiline info, mis paisati mehele näkku pikemalt mõtlemata. Emotsioon, mis väljus kontrolli alt. Ja seks.

Vastutustundetu, meeleheitlik, võib-olla ka natuke vägivaldne seks.

Kõigi asjaosaliste ehmatuseks jäi pooljuhuslikult ettejäänud naine sellest aktist rasedaks.

Aga suurema osa inimeste täielikuks šokiks otsustas ta lapse ka sünnitada. 21. sajandil peaksid sündima a i n u l t soovitud ja suure armastuse lapsed. Lapsed, kelle eest nii ema kui isa on valmis sajaprotsendiliselt vastutuse võtma. Lapsed, kel ei saa elus millestki puudust olema. Lapsed, kes on armastatud ja oodatud. Kõigi mittesoovitud laste jaoks on tänapäeval antibeebipillid.

Sest see on feminismi lubadus.

Naised, kes sada viiskümmend aastat tagasi vaateaknaid sisse viskasid ja meeleavaldustelt end juukseid pidi politseisse tirida lasid, unistasid tõenäoliselt just sellisest maailmast. Rahust, vabadusest, võrdsusest, õiglusest. Soovitud lastest ja suurest armastusest.

Aga täna on see laps, kelle tulekust eelpool kõnelesin, kõigest bioloogilise isa käest rahalüpsmise vahend. Kõlab õõvastavalt, kuid nii see on.

Feminismi ja sotsiaalse võrdsuse edukäik on toonud kaasa mitte vähem vägivalda ja rohkem soovitud lapsi, vaid vägivalla objekt ja subjekt on mõnevõrra – kuid ainult mõnevõrra – muutunud. Nüüd vägivallatseme me lisaks naistele ka meeste kallal. Jah, inimeselt vastu tema tahtmist raha äravõtmine on samuti vägivald.

Kui sada aastat tagasi hüppasid hirmunud näitsikud, kes avastasid, et nad on abieluväliselt käima peale saanud, suurest häbist ojja, siis tänapäeval viskame verbaalsete kividega surnuks mehe, kes on julgenud seksida natuke kohtlase naisterahvaga ja naine saab selle tulemusel lapse. SOS-pillid maksavad apteegis umbes 10 eurot. Kondoomid veel vähem. Ainult vaimselt alaarenenud inimene ei saa selliste asjade kättesaamisega hakkama. Või naine, kes kavatseb sihilikult kurja.

Jah, loomulikult leidub naisi, kes soovivadki üksi lapsi saada ja kasvatada, kel on raha ja võimalusi ja kes eales ei võta positsiooni, et ä h v a r d a d a oma lapse isa kohtuga.

Aga sellistest naistest ma täna ei kõnele. Need naised moodustavad väikese ja haruldase grupi ühiskonnast.

Doris Lessing kirjeldab äsja Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud loengute transkriptides ilmekalt grupimõtlemise ohtusid ja seda, kui primitiivselt suudavad inimesed veel tänagi käituda, kui nad toimetavad k a m b a s. Soovimatute laste igikestev teema ja kuidas ühiskond seda lahendab, on ilmselt sama vana kui inimkond. Ei suutnud keskaegne ja diktatuuritunnustega kristlik kirik abieluvälist seksi välja juurida, ei suuda peatada soovimatute laste tulekut ka moodne teadus. Tulevikus, muide, võib geenitehnoloogia abil saada lapsi iga inimene omal käel, partnerit polegi enam vaja, sest teadus suudab kasvatada ühest ja samast rakust nii mees- kui naissugurakud. Kas sellisest teoreetilisest võimalusest ka praktika saab, see selgub lähema paarikümne aasta jooksul. Ulmekirjanikel siinkohal inspiratsioonist ilmselt puudust ei tule. Kuid tagasi grupimõtlemise ohtude juurde. Lessing toob ilmekalt välja, kui ohtlik võib olla üksikindiviidi vastandumine grupile ja kuidas seesama grupp suudab korda saata väga palju vägivalda. Sada aastat tagasi võttis grupp ehk ühiskond ette abieluväliselt seksinud naised – sest patriarhaat õitses ja mees polnud ju mitte milleski süüdi -, täna on jõupositsioonid vahetunud ja riik pressib raha vastutustundetult seksinud meestelt hoopis. Kas naiste vastu suunatud vägivalla asendamine meeste vastu suunatud vägivallaga on andnud loodetud tulemusi? Kas me oleme täna õnnelikumad kui sada aastat tagasi?

Vaatamata sellele, et iga seitsmendas klassis õppiv noor inimene teab, kuidas lapsed tulevad, juhtuvad ikka ja jälle sellised uups-beebid nagu postituse alguses kirjutasin. Keegi kasvatab nad üles, keegi teenib nende pealt raha – kui juba tuli, küll me siis temaga midagi peale hakkame! Kui vanasti tundsid inimesed seksi ja lastesaamise ees aukartust, sest nad polnud suutelised seda protsessi kuidagi juhtima, siis mis täna toimub? Mis on tänasel päeval meie vabandus? Naistearst, kellega aastaid tagasi ajakirjandusliku intervjuu tegin, rõhutas korduvalt, et antibeebipillidest p e a b kirjutama isegi siis, kui need igaühele ei sobi, sest muidu tuleb see seltskond, kes lapsi ei soovi, lihtsalt aborti tegema. See on naiste tervisele ülikahjulik ja see kurnab riigi rahakotti.

Kui arvutame Haigekassa nimemuutuse hinda, siis kas keegi viitsiks vahelduseks kokku lüüa ka abortidele kuluva summa aastas?

Kes selle kinni maksab?

Vastuseid niisugustele küsimustele ei tahakski otsida. Ometi on see reaalne raha, reaalne kulu. Ettevõtet niimoodi juhtida ei saa, et laristad raha ega isegi hooma, kuskohast see summa tuleb. Aga riiki tundub, et saab. Kui ettevõtluses vastutab iga töötaja oma tehtud valikute eest, kuna tema tegudest võib sõltuda firma kasumimarginaal, siis kodaniku vastutus on suhteliselt minimaalne.

Kas naised teevad rohkem halbu valikuid, sest nad on naised, või sellepärast, et nad on ajalooliselt palju keerukamas positsioonis olnud kui mehed?

Milline on ühiskond saja aasta pärast?

Mis võiks olla feminismi tegelik point, nii et kõik sellest võidavad?

Need on küsimused, mille üle võite rannas peesitades rahulikult filosofeerida. Haarake raamatupoest kaasa ka Doris Lessingi „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ – see maksab ainult 3,50 €!

Ja nautige me üürikest põhjamaist suve, kuniks see veel kestab!!! 😘


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 1
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    1
    Share