Iga turundaja teab, et kui soovid inimesi oma toodet või teenust tarbima panna, on vaja tekitada neis tugev emotsioon – r e a k t s i o o n, mis viiks klikini või rahakotiraudade avanemiseni. Parim viis selleks on kasutada foto- või videomaterjali. Aga alati ei lähe asjad sugugi nii, nagu kompetentne kommunikatsiooniäss hoolikalt etteplaneerinud on. Seekord kirjutan sotsiaalmeedia ämbritest ja sellest, kui tähtsad võivad olla inimlikkus ja heatahtlik viisakus ka täiesti võõra või anonüümse inimesega suheldes, kasvõi läbi helendava nutiekraani.
Jutustan alustuseks ühe loo oma elust. Täpselt neil päevil 7 aastat tagasi ilmus mu Facebooki uudisvoogu paar vallatut pildikest. Üks minu meestuttav poseerimas Sõpruse kino ees purskkaevu veerel kahe oma naissoost töökaaslasega. Tüdrukud olid noormehest üle kümne aasta nooremad, nii et nende jaoks võis see ollagi lihtsalt lõbus pärastlõuna ühe vanema ja austusväärsema inimese seltsis. Mees ise nägi välja nagu ei saaks ta päris täpselt aru, mis toimub, ehkki arvestades tema professiooni ja töökogemust julgen ma viimases tõsiselt kahelda. Ometi väljus situatsioon mehe kontrolli alt ja ühest süütuna näivast fotosessioonist pääses veerema skandaalilumepall, mis päädis mehe jaoks reaalse rahalise kaotusega, mainekahjust rääkimata.
Võib-olla ei olekski nendes fotodes midagi nii erilist olnud. Postsovjetlikele onudele ikka meeldib noorte inimeste seltsis hullata. Aga ühe neiu sõbrannad läksid fotosessioonist tõeliselt elevile ja kirjutasid pildile kommentaare, mis sisaldasid sõnu nagu “seks” ja “käima”, kõige krooniks istus mees fotol tüdruku kõrval jalad harkis, mis võis mõjuda – ja mõjuski – ehk mõnele inimesele laiast sotsiaalmeedia auditooriumist seksuaalse provokatsioonina. Ja mõnedel inimestel on vihaseks saades rumal komme kätte maksta.
Ma usun, et mitte ükski inimene nondest edevatest noortest ei osanud tol päeval ette aimata, missugused sündmused võivad järgneda pealtnäha nii süütule sotsiaalmeedia postitusele. Täna on kõik asjaosalised targemad.
♥
Kättemaks ei ole minu kogemuse põhjal aga mitte kunagi hea viis oma raskeid negatiivseid tundeid väljendada, sest kipub kontrolli alt väljuma ja vähemalt osaliselt ka kättemaksja enda vastu pöörduma. Lisaks tasub meeles pidada, et vihahoos on igaüks meist võimeline valla päästma sündmustelaviini, mille tagajärgi ei suuda mitte ükski inimene ette näha ja mille käigus võivad inimesed reaalselt viga saada – ka need, kellest me väga hoolime, ja isegi need, kes meile ehk eriti korda ei lähe, kuid kellele me siiski pole t e g e l i k u l t halba soovinud.
Samamoodi on tähtis meeles pidada, et sotsiaalmeedia postitused on täpselt samasugune avalik kommunikatsioon, nagu keset tänavat karjumine või kellelegi peksaandmine. Ka verbaalne kaklus on vastik ja tekitab kõrvalseisjais hämmeldust. Aga sotsiaalmeedias sõnasõda pidades me oma käitumise mõju sageli ei taju. See tundub justkui turvaline koht oma emotsioonide ventileerimiseks. Kuid ei ole seda mitte kunagi. Isegi siis, kui postitusi saab lugeda ja näha vaid Su lähem sõpradering.
Kuid sotsiaalmeediast võib olla tänuväärne abi, kui vajad võimalust selgitada konflikti või arusaamatust oma vaatepunktist, kui peavoolumeedias on Sinu või Su ettevõtte kohta kas kogemata või sihilikult pahatahtlikult valet või ebatäpset infot edastatud ning kui vajad kiiresti abi või kaitset hädaohu korral. Iga suurepärane leiutis on justkui kahe teraga mõõk, mida on vaja õppida oskuslikult kasutama.
Mina pääsesin ükskord tänu tabavale sotsiaalmeedia postitusele tulema ühest ebameeldivast intriigiderohkest töökohast. Päev enne lahkumisavalduse esitamist kirjutasin Facebookis, et otsin uut tööd, ja mu ülemused olid nii solvunud, et lasid mul pikema jututa minna.
Kas ma nägin seda ette? Jah, loomulikult. Sellepärast ma postitasingi.
Kas ma kahetsen oma tookordset tegu? Ei. Kui ma midagi kahetsen, siis seda, et paljud inimesed ei ole suutelised teist inimest rahulikult kuulama ja nii ei jäägi vahel muud üle, kui ignorantsele persoonile enesekaitseks sõnadega haiget teha.
Aga ma ei soovita sellist tegu mitte kellelgi teisel järele proovida, sest vahel võtavad asjad hoopis halva pöörde nagu juhtus näitleja Henrik Kalmetiga. Tõsi, tema vist ei soovinud töösuhet lõpetada, kuid suhtles ajakirjanikuga avalamalt kui oma tööandjaga. Viimase meelepaha ja nördimus on mõistetav ja täiesti inimlik. Aga kui Kalmet p r o o v i s ülemusele oma sõnumit k o r d u v a l t nelja silma all edasi anda, rääkis ehk samal teemal ka kolleegidega teatris, siis ei näe ma küll mitte mingisugust põhjust teda hukka mõista. Meedia, ka sotsiaalmeedia, on viimane, mitte esimene koht, kus arusaamatusi selgeks vaidlema asuda. Kui oled juhtumisi nii suur mölakas, et teise inimese mure Sind üldse ei huvita, siis ehk on isegi õigustatud paar verbaalset hoopi sotsiaalmeedias?
Aga siinkohal siiski väike spikker, kuidas sotsiaalmeedia ajastul hästi hakkama saada.
- Vali hoolega, mida postitad. Isiklikus plaanis ei ole kõige targem teha fotosid oma beebide pepudest või üldse alasti lastest ja panna neid siis avalikult üles koos asukoha sildiga. (Jah, mõned inimesed teevad seda.) Tööalaselt püüa aga alati jääda viisakaks ja lugupidavaks – ka siis, kui inimene või organisatsioon, kellega sotsiaalmeedia vahendusel suhtled, Sulle siiralt vastukarva on või kelle tegude pärast õiguskaitseorganite poole otsustad pöörduda.
- Foto käivitab inimestes emotsioonid. Seda nii heas kui halvas mõttes. Soovid madalat profiili hoida, kasuta võimalikult vähe fotosid. Soovid inimesi kõnetada ja tähelepanu saada, siis pildista ja muudkui lükka need avalikku sotsiaalmeediasse üles. Pea meeles, et tekkinud emotsiooni kustutada enam ei saa, arusaaamatuste klaarimisele kulub Sul vähemal 2 korda nii palju aega, kui ühe lolli postituse tegemisele ja jamad võivad olla ettearvamatud.
- Ära kunagi laima teist inimest personaalselt ega kasuta kontrollimata fakte. Seda soovitust tasuks ka seltskondlikus vestluses meeles pidada. Avaliku infojagamise puhul on aga ülioluline, et Sa ikka päris kindel oleksid selles, mida kirjutad ja/või jagad oma uudisvoos.
- Arvesta sellega, et kui oled kasvõi kogemata kedagi solvanud, siis enamik inimesi ootab, et Sa vabandaksid. Pilt selge kõigile, ma loodan.
- Jää rahulikuks ja viisakaks ka täiesti võõra või anonüümse inimesega suheldes. Ma sain kaks aastat tagasi naistele suunatud äricoachingut alustades Facebookis rohkem kui paar tigedat sõnumit prouadelt ja preilidelt, keda ma pole elu sees kohanud ja loodetavasti ka ei kohta. Neil ei saanud seega minuga isiklikult mingit tüliõuna olla, nad ilmselt lihtsalt kasutasid võimalust oma elufrustratsiooni kellegi peale välja valada. Aga minul on alles nii nende sõnumid kui ees- ja perekonnanimed. Kas ikka tasub asja ees, teist taga rikkuda suhted ära inimesega, keda Sa isegi veel ei tunne? Naeruväärne ja äärmiselt kahetsusväärne käitumine nonde naiste poolt.
- Last but not least. Enne, kui otsustad kellegi sotsiaalmeedias tehtud postituse peale põhjalikult solvuda, uuri välja, mis olukord tegelikult on. Sotsiaalmeedias võimendub ja moondub kõik – täpselt nagu pärismeediaski. Ja maga end iga kord korralikult välja, enne kui otsustad ükskõik kellele kätte maksma asuda. Usu mind, Sul ei ole seda vaja. Pahad saavad karistuse kätte elult eneselt. Seda nimetatakse karmaks, muide.
Millised on Sinu kogemused sotsiaalmeedia kasutamisel? Kas sellest meediumist on rohkem kasu või kahju – mis Sa arvad?
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!
