Ideaalne mees?

mees maskiga Nordic Passionista
Foto: Pixabay

Ma armastasin kord ühte meest, kes põdes skisofreeniat…

Abielu ja pereõnn pidid juhtuma i s e e n e s e s t.

See tundus nii enesestmõistetava teadmisena lapsepõlves, et ma ei viitsinud isegi põhjalikumalt juurelda paarisuhete olemuse üle. Kõik mu lapsepõlvefantaasiad olid seotud sellega, kelleks m i n a saada soovin. Kuidas ma maailma paremaks muudan? Kuidas ma oma jälje jätan? Emadus ja pereelu tundusid nii loomulike paratamatustena, et nendele mõtlemiseks polnud mul ausalt öeldes aegagi.

Alles 16aastasena tajusin esimest korda, et päris kõik asjad siin maailmas ei juhtugi iseenesest. Et vahel on vaja astuda samm tagasi, mõelda natuke, võtta ennast kokku ja pingutada.

Ühtlasi tekkis mul väärarusaam, et armastus on minu jaoks liiga keeruline ja kättesaamatu ning ma parem tegelen teiste asjadega.

Lähisuhted muutusid kohustuseks sotsiaalseid ootusi täita või lihtsalt pealiskaudse huvi rahuldamiseks, mis igal tervel teismelisel vastassoo suhtes on.

Tunnistan ausalt, et arvasin tol ajal, et ma ei oska meestega kuigi hästi suhelda. Vähemasti mitte romantilises plaanis.

Tagantjärele vaadates mõistan, et ma ei usaldanud tookord iseennast. Ma ei julgenud suhelda noormeestega nii, nagu mulle meeldis. Nagu mina seda eetiliseks pidasin. Olin liiga tõsine, filosoofiline ja intellektuaalne. Mind ei huvitanud tühi jutt ja teeseldud rõõmsameelsus.

Kui ma vaatan täna võltssuhtlejaid kui infantiilseid keskealisi, kel on elus midagi kõvasti puudu jäänud, siis teismeeas tundusid sellised naised (ja mehed) kogu tähelepanu endale tõmbavat.

Ent kõik on õpitav ja nii õppisin ka  mina naeratama seal, kus oleksin nutta soovinud. Flirtima seal, kus pidin igavusest surema. Ütlema jaa, kui mu sisemus kriiskas ei!

Täpselt 10 aastat tagasi kohtusin esimest korda mehega, kellest seda postitust alustasin. Ma ei saanud tookord veel aru miks, kuid mingil moel oli hästi lihtne vinnata just talle selga mu “ideaalse partneri” ootuste seljakott ja asuda kujutlema teda unelmate printsi sarnaseks. Nüüd ma tean, miks see just tema pidi olema. Sest ta põeb skisofreeniat. Sest ta on katki sealt, kus see välja ei paista, ja nii, et tema erinevus minust ja Sinust on vaid vaevutajutav.

Skisofreenia tähendab psühholoogide keeles ego lahustumist. Ma ei saa päris täpselt aru, mida selle all mõeldakse, kuna ma pole ekspert, aga kõik targad raamatud kirjutavad, et see on seisund, kus inimese minatunnetus variseb kokku. Kus tal on raske eristada, mis on reaalne tegelikkus ja mis tema väljamõeldis. Kui kiigata spirituaalsete õpetuste poole, siis nagu Ken Wilber väidab, on nii valgustumisel kui skisofreenial ühiseid omadusi – eeskätt see, et ego lahustub, inimene tõuseb teistsugusele tasandile. Kui valgustumise või virgumise puhul nagu seda budismis nimetatakse, jõuab inimene uuele mentaalse vabaduse astmele, siis skisofreeniat põdev inimene jääb lõksu omaenese valusate kogemuste ja aju tekitatud hallutsinatsioonide kätte. Transendentaalsust ei toimu nii, nagu see võiks tavapäraselt juhtuda.

Sellisele inimesele on aga ülilihtne pookida külge kõiki neid omadusi, mida sooviksid ideaalse partneri juures näha. Ebaküps inimene ju otsib ideaali väljaspoolt iseennast! Kusagil laias maailmas peab olema minu hingesugulane. Puuduolev tükk mu olemusest. Kes klapib minuga kokku ideaalselt ja täidab kõik tühimikud mu hinges. Valu kaob, jääb vaid rõõm.

Reaalses elus ei juhtu seda mitte kunagi. Me ei leia mitte kunagi ideaalset hingesugulast. Meie endi psüühika küpseb ja jõuab uuele, terviklikumale minatunnetuse tasandile.

Ma olin nii vihane, et suutsin vaevu hingata.

Mina soovitasin talle sel raamatu kirjutada!
Mitte ühtegi viidet. Mitte ühtegi tänusõna.

Hüva! Ma ei tee väljagi, et mulle selline pisiasi nagu pühendus raamatu tiitellehel korda võiks minna. Viisakas võin ma ikkagi olla… Ma ei pea oma emotsioone välja näitama. See on nii labane. See on täiesti sündsusetu! Emotsioone näidatakse grupiteraapias või psühholoogiakoolitusel või siis, kui keegi proovib sind maha jätta ja sa loodad, et emotsioon võiks olukorda päästa või sa oled liiga üleväsinud, et selgelt mõelda.

Kõik soovijad olid autogrammid saanud. Aga ta istus laua taga edasi ja saatis pingsalt arglikke pilke minu suunas.

On tohman! Kas ta arvab, et ma o s t a n raamatu, mis minu soovil üldse sündis? Ja siis küsin talt autogrammi?

Aga tal oli raske lapsepõlv nagu R ütles. Ta ei kohtunud mitte kunagi oma vanematega.

Pekki! Ma ikkagi ostan selle raamatu ja küsin autogrammi. Täna olen ma hea inimene ja ei mõtle muule. Las ühel vaeslapsel olla ka ilus päev, kui ta saab anda autogrammi igasse raamatusse, kuhu soovib.

Kui ta seal vaikselt nohisedes mulle autogrammi kirjutas, ei suutnud ma peatada tasast imetlust, kui ideaalne mees ta on! Rahulik, malbe, taltsas, viisakas jne. Ma imetlesin katkitehtud inimest. Mulle sümpatiseeris mees, kelle vaim oli katki murtud juba varases lapseeas võimuka ja vägivaldse matriarhi poolt ning kelle edasine elu ei saanudki seetõttu kujutada endast midagi muud peale läbikukkumiste jada.

Järgmisel nädalal annan ma selle mehe kohtu alla. Sest tema käitumine (haigus?) ei ole mulle kahjuks muud võimalust jätnud.

Kurb on. Väga kurb.

 

Hiljuti kohtusin mehega, kes on vapustavalt intelligentne, heasüdamlik ja humoorikas. Eestlane. Kõlab uskumatult, eks? 🙂 Kõigi loogikareeglite ja statistiliste valemite järgi oleksime pidanud temaga tuttavaks saama juba 20 aastat tagasi. Tol suvel, kui olin 16 ja arvasin, et ma ei armasta enam mitte kunagi ühtegi meest. Aastal 1997.

Ma arvan tegelikult, et me kohtusimegi esimest korda umbes siis. Mõnel sumedal suveõhtul Haapsalu vahel jõlkudes. Ma lihtsalt ei märganud teda. Ma ei tundnud teda ära.

Sest ma polnud valmis märkama seda, mis jäi väljapoole minu fantaasiat ja mida iga inimene oma sisemuses kannab. Igal juhul on tegemist väärt mehega, suurepärase heasüdamliku inimesega ja mul jääb üle süüdistada vaid iseennast, kui juhm ma tookord suutsin olla. Kuidas mu puberteedile omane südamevalu ujutas üle kõik mu meeled, kuidas ma andusin kannatustele ja traagikale, selmet keskenduda kõigele ilusale, mida elu meile pakkuda suudab.

Armastusele.

Aga võib-olla see peabki just nii juhtuma? Me läheme esmalt katki, et kasvada terviklikeks isiksusteks, kes ei otsi enda kõrvale enam ideaalset kaaslast, vaid naudivad huvitava persooni lähedust ka ilma projektsiooniveskikivi talle kaela riputamata. Kui õnn ja valmisolek vastutada suhte toimimse eest on minu enda sees olemas, siis ei sõltu mu otsus suhet alustada või suhtlemine katkestada teise inimese käitumisest ega valikutest. Ma ei pea oma tundeid valideerima ei iseendale ega oma sõpradele, kui minu enda sees on rahu ja vastutus paika loksunud.

Me kõik oleme kuulnud külgetõmbeseadusest. Sarnane tõmbab sarnast. Mida terviklikum ja vastutustundlikum olen mina, seda terviklikuma inimese ma oma ellu kutsun. Kas pole imetore? 😉 Kõik sõltubki kokkuvõttes minust enesest ja mu usaldusest iseenda vastu. Ma ei saa midagi valesti teha ega öelda, kui olen jäägitult aus iseenda suhtes. Ma ei saa mitte ühtegi suhet ära rikkuda. See kas on minu jaoks või kõnnib minema too inimene, kellega mul polnudki pikalt mingit asja ajada.

Õiged inimesed tulevad kuidagi loomulikult ja jäävad. Iseenesest. Kõigi saatusenöökide ja suhtedraamade kiuste.

Oled nõus? 😉


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments