Marianne Faithfull
Marianne jõudis esmakordselt mu teadvusesse ühel sombusel märtsipäeval, kui lõunapausist näpatud minuteid Tallinna kesklinnas Nu Nordiku disainibutiigis veetsin. Kõlaritest kostus kellegi mahehäälne laul ja nagu ikka, kui poes head muusikat kuulen, kuid selle esitajat ei tea, läksin müüjannalt uurima, kes laulab. “See on Marianne Faithfull!” õhkas mitte enam verinoor, kuid särav ja kaunis naine. “Mick Jaggeri muusa 60ndatest.” Päris äge, mõtlesin mina ja otsustasin, et tahan ka kunagi kellegi muusa olla. Nii äss, pärast inimesed räägivad veel aastakümneid! Tol hetkel ei kujutanud ma aga ette, kui kohmakalt see muusandus mul lõpuks välja kukub – ja üldse mitte minu süül! -, aga ega Jagger ja Faithfull ka 1960ndatel just lastelt pulgakomme pihta panemas ei käinud, ütleme nii. Elasid mõlemad nagu tolleaegsetele rokkstaaridele kohane. Marianne oli seejuures tolle ajastu vaieldamatu moe- ja stiiliikoon.
Marianne’ist sai superstaar juba õrnas eas – 18aastaselt. Vaid aasta hiljem sünnitas ta poja ning jättis siis oma perekonna, et aastatel 1965 – 70 Mick Jaggeri muusa ja elukaaslane ja tõenäoliselt ka elu suurim armastus olla. Marianne kirjutas laule koos Rolling Stones‘i noormeestega või inspireeris Mick’i loometööle. Lisaks jätkas naine soolokarjääri lauljana. 1970ndate alguses, pärast lahkuminekut Jaggerist, võeti Marianne’lt poja hooldusõigus ning ta langes sügavasse depressiooni ja narkosõltuvuse küüsi. Noor andekas lauljanna, aadliseisusest veel pealegi, elas mitmeid aastaid kodutuna Soho tänavail Londonis. Sõbrad püüdsid veenda Faithfulli narkokliinikusse sõltuvuseravile minema, kuid asjatult. Lisaks vaevas Marianne’i anoreksia ning läbipõetud kopsupõletiku ja mõnuainete liigtarbimise tagajärjel kaotas naine oma maheda lauluhääle jäädavalt. Marianne, kes pärast sõltuvusest ja asotsiaalielust toibumist tagasi lavalaudadele jõudis, on juba hoopis teise, käheda häälega naisterahvas.
Brigitte Bardot
Bardot, kes tantsis end meeste ülemvõimust vabaks juba filmis “Ja Jumal lõi naise”, sai 1960ndate vabameelsuse ja uue ajastu mõtteviisi sümboliks. Esmakordselt 18selt ja vanemate protestist hoolimata boheemlasliku filmirežissööri Roger Vadimiga naitunud isepäine kaunitar heitis välja kõik korralikku keskklassi naist kammitsenud moraalsed tabud ning armastas vabalt ja hulljulgelt, keda soovis, nii elus kui filmis.
Brigitte oli oma kuulsuse tipus maailma kõige tuntum ja ihaldatuim naine. Esibiitel John Lennon meenutas oma mälestusteraamatus Bardot’ga kohtumist nii: “Mina olin pilves, tema oli teel välja.” (“I was on acid, she was on her way out.“) Mees lihtsalt oli “seksikiisu” peatsest nägemisest sedavõrd ähmis, et trippis happemaailmas ennast nii sassi, et kokkuvõttes jäi tema ainus päriselus toimunud kohtumine blondi südametemurdjaga mittemidagiütlevaks põgusaks pilguvahetuseks.
Bardot on nimetanud enamikke oma elus 1960-70ndatel tiirelnud mehi “mölakateks” ning kinnitanud, et just meeste enesekeskse ja hoolimatult pealiskaudse suhtumise tõttu temasse otsustas ta keskikka jõudes filmitööst loobuda ning end tulihingeliselt loomade kaitsmisele pühendada. “Andsin oma nooruse ja ilu meestele, oma elutarkuse annan loomadele!” kuulutab tänaseks ülekaheksakümnene vanadaam. Õnneks on proua viimaks ka abieluõnne leidnud. Tõsi, kõige püsivama partnerlussuhte sõlmis Bardot alles siis, kui ta välimus mehi enam päris ogaraks ei ajanud ehk pärast 40ndat eluaastat.
Jacqueline Lee Bouvier
Jacqueline oli ilus ja intelligentne naine, kes oskas suurt äri teha juba ammu enne “50 halli varjundi” ilmumist. Väidetavalt olid nii tema abielu kunagise USA kultuspresidendi John F Kennedy‘ga kui hilisem liit maailma rikkaimaks meheks tituleeritud Aristotle Onassisega hästi orkestreeritud PR trikid, mille eest Jackie teenis miljardeid. Nooruses moeajakirjas “Vogue” töötanud Jacqueline tegi kahtlemata paremat poliitikat kui paljud mehed seda eales suudaksid, kuid oli ta seejuures ka õnnelik? Oma 60ndate eluaastate alguses verevähki surnud kaunitar ei saa sellele küsimusele enam kahjuks vastust anda.
Positiivselt jääb proua Kennedy Onassis meile meelde kui väljapeetud maitse üks parimaid elusuuruses näiteid ning poliitikute naiste ajastuteülene stiiliikoon ja -eeskuju. Isegi hiljutine Prantsusmaa esileedi Carla Bruni-Sarkozy laenas riietumisnippe just Jacqueline Kennedy garderoobist, printsess Dianast ja hertsoginna Catherine’ist rääkimata.
Joan Baez
Vastukaaluks ultraratsionaalsele ja kasumit teenivale Jacqueline’ile vallutas 1960ndatel ameeriklaste südamed veel teinegi tumadajuukseline kaunitar. Joan Baez oli Bob Dylan‘i kaaslanna lavalaudadel ja elus ning protestis oma inglihäälsetes lauludes nii tolleaegse rõhuva abieluinstitutsiooni kui Vietnami sõja vastu.
Nagu ühele tulihingelisele kodanikuaktivistile kohane kaitses ka Joan väga paljusid erinevaid algatusi (inglise keeles cause) alates patsifismist, inim- ja geide õigustest kuni surmanuhtluse keelustamiseni välja. Ta laulis ka sellest, miks vaesus on ohtlik ja halb tervele ühiskonnale, mitte vaid probleemiga silmitsi seisvatele inimestele, ning miks keskkonna hoidmine ja säästlik mõtteviis olulised on.
Kui 1960ndatel käis Joan kohtamas tollase superstaari Bob Dylaniga, siis 1980ndatel oli tema elupartneriks IT geenius Steve Jobs isiklikult. Baez oli tol ajal 40ndate eluaastate alguses, Jobs aga napilt ülekahekümnene. Räägitakse, et Steve plaanis suisa naise kätt paluda.
Marilyn Monroe
Võim ja seks kokteiliks kokkusegatuna teevad ruttu vanaks või veel hullem – tapavad noorelt! Selle hukatusliku kombinatsiooni mängis maailmale puust ja punaseks 1950ndate seksisümbol ja näitlejanna Marilyn Monroe. Daami vaimne tervis oli kehvake noorusest saadik, ta oli pärit katkisest perekonnast ning väidetavalt koges seksuaalset väärkohtlemist esmakordselt juba 6aastaselt, kuid need faktid ei takistanud ühelgi mehel teda ka täiskasvanueas elusa seksmänguasjana kasutamast. Monroe oli kahtlemata ilus ning kuna talle maksti eeskätt seksi kujutamise, mitte tema vähemalt niisama kaunite ajude eest – vaatamata teatavatele probleemidele, mis kaasnesid väärkohtlemistega, oli Monroe siiski keskmisest intelligentsem naine -, siis abitut blondiini etendades ja strateegilisi kehaosi välgutades tema lühike elu peamiselt mööduski. Viimaks suri Marilyn, kodanikunimega Norma Jean Baker, häbiväärset surma vaid mõned kuud pärast oma 36ndat sünnipäeva. “Enesetapp unerohu üledoseerimisest,” kirjutati ametlikku uurimisraportisse. “Perekond Kennedy tellitud poliitmõrv,” kirjutavad tänased ajalehed. Kireroim tundub tõenäolisem. Mehed, kes on harjunud, et nemad juhivad maailma, ei saa kahjuks alati aru, et teise inimese elu ja surma üle otsustamine jäägu siiski nende pädevusest väljapoole.
Erica Jong
Kui Monroe oli naine, kes lohises halastamatus tempos mööda avalikku areeni oma vastupandamatul seksapiilil järel ning talus lööke küll üles-, küll allapoole vööd, siis Erica Jong oli see noor daam, kes avalikult juhtohjad oma seksuaalsete vajaduste osas enda kätte haaras ning sellega maailma muutis. Jong kirjutas 1973. aastal raamatu “Lennuhirm”, mis on üks šokeerivamaid, sündsusetumaid ja loetavamaid teoseid siiamaani. Tänapäeval see küll vaevalt enam kedagi heidutada suudab. Läänemaailmas kuulub hea seks nüüdseks vaieldamatult baasinimõiguste hulka, umbes nagu Eestis tasuta wifi. Võiks vastupidi ka olla, aga küllap me jõuame!
Eve Kivi
Eve Kivi, keda noorem generatsioon mäletab täna eeskätt staaritseva diivana, kes vingus ajakirjanduses lakkamatult, kuidas ta “Viimse reliikvia” peategelase Agnese rollist ilma jäi ning aastakümneid hiljem Stockmanni kaubamajas riietumiskabiini uksega vastu pead sai, oli nooruses hoopis Bardot ja Monroe’ga võrreldav kuulus ning söakas iludus, lisaks nõukogude Eesti kiiruisuässast olümpiavõitja Ants Antsoni ametlik abikaasa ja Saksa DV’s elanud ameeriklasest hurmuri Dean Reedi armastus.
Kivi väärib esiletõstmist mitte ainult nooruses korda saadetud hulljulgete trikkide poolest, vaid ka elurõõmsa meelelaadi ja kauni välimuse säilitamise eest veel küpses easki. Heakene küll, Stockmannis tõesti olidki tüütud kabiiniuksed, mis proua Kivi asjakohase märkuse peale õnneks kiiresti kardinatega asendati, aga teha veel 60selt midagi sellist – poseerida alasti ajakirja esikaanel ning mõjuda seejuures glamuurselt ja väljapeetult – on tase tippudele! Kindlasti teeb eestlannast filmidiiva silmad ette nii oma nooruslikkuse kui vabameelsuse poolest enamikele eelmainitud naistele! Lisaks kõigele on Kivil õnnestunud vaatamata ilule ja seksapiilile, mis mehi kergesti hulluks ajab ja mõningaid neist sõna otseses mõttes võigastele tegudele ajendab, õnnelikult elus ja tervena püsida ning daam naudib küpsust täiel rinnal. Kui kõik vanaemad nii joviaalsete ja seksikatena mõjuksid, siis noored tüdrukud tahaksid rutemini emaks saada, kindel see!
Käbi Laretei
Suure sõja eest 1940ndate alguses Eestist koos vanematega Rootsi pagenud Käbist sai klaverivirtuoos ning vähemalt samasugune superstaar klassikalise muusika maailmas kui tema kuulsaim abikaasa Ingmar Bergman filminduses oli ja postuumselt ka täna on. Laretei oli Bergmani muusa ja lõpuni kättesaamatuks ning müstiliseks jäänud elu suurim armastus tõenäoliselt ka. Laretei sünnitas Bergmanile poeg Danieli, kuid mõne aja pärast lõppes kooselu siiski lahkuminekuga. Südamesõpradeks jäid Käbi ja Immi, nagu mees end ise armastuskirjades nimetab, aga kuni mehe surmani. Eesti keeles on naise sulest ilmunud mälestusteraamat “Kuhu kadus kõik see armastus?”, kus pianistist diiva lahkab väga isikliku kirjavahetuse taustal enda ja filmigeeniuse intiimsuhet. Imekaunis stiilinäide ärivaistuga daamist, kes suudab siiski hea maitse piiridesse jääda – kui otsustad teha raha seksuaalelu mahamüümisega avalikkusele, siis tee seda vähemalt stiilselt ja lugupidavalt!
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma isiklikku e-postkasti?
