Maailmas eksisteerib ratsionaalse mõtlemise ja argumenteeritud elustiili kiuste veel nähtusi, millesse on soputatud näpuotsatäis maagiat ja tähetolmu. Üks sellistest on kahtlemata jõulud. Ja teine – üllatus! üllatus! – on abielu.
Ühel 2009. aasta suveõhtul juuli lõpus jalutasime minust umbes 10 aastat vanema sõbrannaga Pirita promenaadil. Õhtu oli soe ja sume ning loojuva päikese kuma värvis taeva oranžikaks. Käes oli põhjamaise suve kõige ilusam aeg.
Sõbranna abielu oli kriisis, kui nii sobib öelda. Ehk et saabunud oli hetk, mil tema ja ta abikaasa vaated eluprobleemidele ja nende lahendamisele enam hästi ei klappinud ning dialoogi loomine oli muutunud keeruliseks. Selleks ei pea muidugi abielluma, et kellegiga suhted nii kapitaalselt kokku jookseksid. Mina – noor, suhteliselt naiivne ja idealistliku maailmanägemusega valdava aja oma täiskasvanuelust Euroopa Liidus elanud naine, kes uskus siiralt, et inimesed on põhijoontes head, aga mõned institutsioonid muudavad nad kurjaks ja pahatahtlikuks ja domineerivaks – kasutasin hetke ära, et rääkida sellest, mida ma abieluinstitutsioonist arvan. “Kuidas sa saad seda sõrmust üldse kanda??” teatasin ma. “See on nii rõve! See sümboliseerib sinu kui naise alistamist ja domineerimist! Armastus peab olema v a b a!!!”
Sõbranna selgitas rahulikult ja pisarsilmil, kuidas ta siiski armastab oma (erakordselt lolli ja põikpäist – minu märkus) meest ja kuidas see sõrmus sümboliseerib tema jaoks ilusaid väärtusi nagu truudus, usaldus ja kindlameelsus ning ta ei taha seda ära võtta, isegi kui omavahelised suhted abikaasaga just kiita pole. Lõpuks tunnistas ta siiski, et peamine motivaator konfliktipesas edasi elamiseks ja suhete klaarimiseks on nende ühised lapsed. “Ma arvan, et me mõlemad oleksime juba ammu alla andnud ja kumbki oma teed kõndinud, kui meil lapsi ei oleks!” teatas sõbranna. “Nojah, ja see ongi väga vale ju!” leidsin ma uue argumendi oma positsiooni kaitseks, kuna kõik suhtepraktikud ja -teoreetikud väidavad ning arvukad uuringud kinnitavad tõsiasja, et “laste pärast” koos elamine teeb lastele hoopis karuteene ja keerab nende psüühika märkimisväärselt tuksi.
Ent täpselt nagu sõbranna ei lasknud end häirida minu abieluvastasusest, ei andnud ka minna nii kergesti alla. Ladusin talle ette hunniku empiirilisi uurimustöid, mis kõik kinnitasid nagu ühest suust, et abielludes naised kaotavad ja mehed võidavad elukvaliteedis ning õnnes. Naiste õlule jäävad enamasti kodused toimetused ja lastekasvatamine pluss palgatöö. Mees käib tööl, kasseerib 30% suurema palga ja koju tulles viskab end diivanile sirakile või hakkab sõpradega arvutimängu mängima. Sellise elustiili tulemusel ei viitsi naised varsti enam seksida ega enda eest korralikult hoolitseda, meestel viskab vinguv ja pidevalt kraamiv eit samuti üle ning oma vajaduste rahuldamiseks luuakse “traditsiooniline” peremudel, kus pereisa suksutab 20aastast vallalist missi ja kurnatud ning kuri 30ndates või 40ndates pereema teeskleb, et tal tõesti pole aimugi abikaasa truudusetusest ja mees armastab teda endiselt samasuguse kirega nagu nende pulmapäeval. “Abielu on nii vale! See institutsioon ei tööta!” ütlesin mina. “Uuringud tõestavad seda. Abielu on moraalse allakäigu tee! See muudab inimesed kurjaks ja egoistlikuks.”
“Mina seda asja päris nii ei näe, Eva”, ohkas sõbranna vaikselt. “Ma usun, et abielu võib olla väga ilus etapp inimese elus, aga me lihtsalt ei tule sellega toime alati. Oskusi napib.”
Huvitaval ja samal ajal üldsegi mitte üllataval kombel esindasime tol õhtul sõbrannaga kumbki oma põlvkonna inimeste väärtusi ja uskumusi seoses romantiliste lähisuhetega. Minu täiskasvanuks saamine jääb aega, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, ja kui näiteks alluvale tagumikulaksu andmine kontoripeol tähistas juba seksuaalset ahistamist, mitte komplimenti. Ma läksin tööle ja maksin iseseisvalt oma esimese üüriraha umbes samal ajal, kui hääletasime Euroopa Liitu astumise poolt. Viimane oli minu põlvkonna jaoks enesestmõistetav valik. Teist võimalust lihtsalt ei eksisteerinud. Tänaseks on mul olnud statistiliselt rohkem välismaalastest kui eestlastest poiss-sõpru, kes kõik kannavad endas minust vanemate eestlaste põlvkondadele veel tundmatuid, ent läänes täiesti enesestmõistetavaks saanud väärtusi. Naiste õigused on inimõigused, feminism on ühiskonda edasiviiv ja hädavajalik nähtus, et sotsiaalset tasakaalu hoida või luua, lähisuhte emotsionaalse kvaliteedi eest vastutavad mõlemad partnerid ning suhe ei alga mitte magamistoast, vaid oma vajaduste verbaalsest väljendamisest ja teise inimese ärakuulamisest (jah, isegi siis, kui oled mees). Minu boyfriendide vanaemad marssisid 1960ndatel plakatitega feministlikel marssidel ja põletasid rinnahoidjaid. See kõik on väga, väga erinev allaheitliku köögikata kuvandist, mida täna Eestis domineeriv valge keskealine mees ehk vanuses 45+ isane enda jaoks sobiva kaaslase otsimisel silmas peab.
Tagantjärele vaadates arvan, et see oli vaid aja küsimus, mil toimub minu ja mõne endast eriti heal arvamusel oleva machopõrsa eepiline kokkupõrge. Sest teate, mis? Isegi kaasaegsed naisteajakirjad Eestis taastoodavad sedasama allaheitliku naise kuvandit. Järjest vähem küll, aga siiski. See oli tubli 7 aastat tagasi, kui tol ajal ühe progressiivseima naisteajakirja peatoimetaja (kes kuulus pigem mu eelmainitud sõbranna põlvkonda) teatas, et me ei saa sinu artiklit siia numbrisse panna, see on liiga feministliku alatooniga, kaks numbrit tagasi Brigitta Davidjants alles kirjutas feminismist. Ahsoo, ma mõtlesin, et me teeme ajakirja naistest ja naistele, feminism on nagu naisteteema. Kuid respekt sellele vaprale daamile, et ta üldse oli elu sellise vaatenurga alt kajastava kirjutisega nõus, sest näiteks antibeebipillide 50. aastapäevale pühendatud artiklist roogiti paar aastat varem kogu mu “feministlik joga” oskuslikult välja ja alles jäi vaid kuiv meditsiiniline kirjeldus, kuidas rasedusvastast tabletti võtta. (Tulemus? Inimesed ei viitsinud seda artiklit lugeda.)
Epic clash juhtus siis 2014. aasta kevadel, kui avastasin, et mu rüperaali oli sisse häkitud. IT kauge inimesena ajas see avastus mu pehmelt öeldes paanikasse. Õõvastus kasvas iga sekundiga, kui sain teada, kes too häkkerpõrsas oli – üks tuttav mees, minust 8 aastat vanem, edukas, laia tutvusringkonnaga ning mis kõige õõvastavam, meil oli ühine romantiline minevik. Väga põgus, aga siiski. Ehk teisisõnu – see ei olnud mingi üksinda kodus passiv häbelik pervert, keda sotsiaalhooldaja ülepäeva vaatamas käib; see oli mees, kes oleks saanud väga mitmel teisel moel minuga suhelda. Kuna ta valis häkkimise (mis on teadupärast kriminaalkuritegu, aga mina seda tol hetkel veel ei teadnud), siis tõlgendasin ta teo eos pahatahtlikuks. Mehed kasutavad sõnu, et oma sümpaatiat väljendada; häkker on nagu murdvaras, kes keset ööd su magamistuppa siseneb ja kui sa kiiresti ei reageeri, surub pika teraga noa su kõrile ning asub nõudmisi esitama.
Umbes samal ajal, kui mina avastasin häkkimise, asus aga mu endine kolleeg ja kaasautor tollesama naisteajakirja juures , minust samuti põlvkonna jagu vanem Manona kirjutama artiklit, et kas on eetiline häkkida kallima arvutisse ja telefoni või lugeda tema teadmata ta e-kirju näiteks. Või et armastuses ja sõjas on kõik lubatud? Pekki küll, inimõigused, kallis Manona??? Lähisuhe peaks turvama iga naise inimõigusi, sh õigust privaatsusele, mitte nendest teerulliga üle sõitma. Häkkimine on üks lähisuhtevägivallavorme.
Lähisuhe peaks turvama iga naise inimõigusi, sh õigust privaatsusele, mitte nendest teerulliga üle sõitma. Häkkimine on üks lähisuhtevägivallavorme.
Minu stressis aju tõlgendas kaasinimeste sellist arulagedat käitumist õelusena või parimal juhul ignorantsusena. Välismaa sõbrad noogutasid, et häkkimine pole okei ja sellest p e a b avalikult rääkima. Siinsamas Eestis aga reetsid mu kõik mu sõbrad ja tuttavad, keda olin sinnamaani pidanud samuti euroopalike ja kaasaegsete väärtuste kandjaiks ehk Heateo Sihtasutusega seotud inimesed, kes tundsid aastaid nii mind kui meest, kes häkkis. Need inimesed lihtsalt ei teinud mitte midagi. Ainus, kes Heateo kogukonnast mind ahistanud mehega minu palvel rääkis, oli Rasmus Rask ja ma olen talle elu lõpuni selle eest tänulik. Heateo Sihtasutuse koosolekul ma tolle häkkerpätiga tuttavaks saingi, muide. “Nojah, see ütleb ju kõik heategevusorganisatsioonide kohta,” kommenteeris üks sakslasest ettevõtte juht sapiselt, kui talle 2014 sügisel oma kurba lugu kurtsin. “Need inimesed on ainult rahapesule ja omakasule orienteeritud! Mida sa siis ootasid?” Ei, me ei pesnud Heateo Sihtasutuses raha. Aga tundub, et väärtusi dikteerisid ka Heateo Sihtasutuses pigem rahastajad, kes kõik jäävad täna sinna 45+ meeste põlvkonda. Kui naine meeldib, siis tohib ta arvutisse häkkida – milles probleem? “Eva, mine politseisse!” soovitas aga Heateo Sihtasutuse pikaaegne juht ja üks loojatest Artur Taevere. Pärast Arturi soovitust ma Rasmuse poole pöördusingi.
“Eva, mine politseisse!” soovitas aga Heateo Sihtasutuse pikaaegne juht ja üks loojatest Artur Taevere.
Paraku ei tunnista “võitjate” põlvkonna mehed Eestis muud suhtlust kui võim ja vägivald. Häkkijaga rääkimisest ei olnud kasu. Terror jätkus. Tolle põlvkonna edukad naised soovitasid mul aga ennast toimuvast “välja lülitada”. “Las ta häkib! Mis siis?! Sina ära pööra sellele tähelepanu. Ja kui muu ei aita, siis võtad antidepressanti! Ma tean ühte head psühhiaatrit, kes kirjutab!” soovitas üks daam täiesti siira heasoovlikkusega. WTF??? Hiljem sain teada, et paljud pekstud naised võtavad regulaarselt Xanaxit, et suuta “laste pärast” vägivaldses suhtes edasi vegeteerida. Seda rääkis üks naiste tugikeskuse projektijuht. Tema arvates oli niisugune käitumine täiesti normaalne, minu arvates oli see vaimuhaige.
2017. aasta sügisel, vaid loetud päevad pärast Malaisia peo külmkapiskandaali, sain esimese e-kirja Riigiprokuratuurilt. “Teie kohta on kaebus esitatud, aga meie arvates te ei ole kuritegu teinud,” kirjutas riigiprokurör viisakalt. Varem oli minu arvutisse häkkinud mees kirjutanud minu kohta ulmelise sisuga avaldusi ka politseile, aga politsei vaid ohkas. Riigiprokuratuurist pikalt saadetud haavunud mees lonkis seejärel Rasmuse venna advokaadibürosse ja otsustas edasi tulistada juriidilisest kahurist. Esimeseks ohvriks sai väikelinna naiskohtunik vanuses 50+, kellele esitati lausvalesid täis avaldus minu kohta. Edasi alustati sellesama riigiprokuröri kottimist, kes alguses avalduse tagasi lükkas. Kas see on naistevastane vägivald? Aga miks nad ronisid siis nii ohtlikule tööle???
2019 aprillis kaalusin erinevaid valikuid, kuidas pikka aega ahistanud häkkerist lahti saada. Ühe võimalusena oli laual poliitilise varjupaiga taotlemine ja rahvusvaheline skandaal meedias. Oli ju võrdlemisi süütust häkkimisest alguse saanud skandaal võtnud juba poliitilise tagakiusamise mõõtmed ning tagakiusamise vankri ette oli rakendatud Eesti riik. Kuid kutseeksami ettevalmistused ja majanduskooli lõpetamine ei jätnud mulle liiga palju aega bürokraatiaurgudes siblimiseks. Otsustasin, et tegelen kõigi nende laimuavalduste ja tagakiusamise teemaga siis, kui kool on läbi.
2019. aasta juuni alguses potsatas mu e-postkasti dokument, mis loodetavasti saab uue ajastu nurgakiviks Eesti kohtupraktikas, eeskätt lähisuhtevägivalla juhtumite menetlemisel. Ma olin šokeeritud. Tundus, et stalinism on tagasi. Inimõigused on nali. Euroopa Liit on lihtsalt naiivsetelt suurriikidelt raha väljapumpamise koht. 24 tundi dokumenti seedinud, otsustasin, et teen kogu väljamõeldud tsirkuse kaasa, et sellest hiljem hiilgav (rahvusvaheline) meediakajastus toota. Manasin naeratuse näole, suhtlesin väga vaoshoitult ja viisakalt, käisin kohtus, täitsin käsku – lühidalt, kogusin materjali ja komprat massiivse ajakirjandusliku eksperimendi tarvis. Mõistsin, et minuga juhtunud arusaamatus on tõeline šanss, mille kaudu Eesti ühiskonda paremaks muuta. Nagu kartulipõllu alt juhuslikult leitud rahapada.
Ja nõnda olen ma pika ringiga jõudnud tagasi selle loo algusesse. Kuidas see kõik seostub jõulude- ja abielumaagiaga?
Sest nii jõulud kui abielu on suures osas andestamise ja leppimise rituaal. Inimesed käituvad nagu mölakad. Inimesed saavad sinust valesti aru ja ründavad sind endale aru andmata. Inimesed võtavad kriitiliselt kaalumata vastu neile pakutud valeinfo ja karistavad sind tegude eest, mida sa mitte kunagi pole teinud. Inimesed ignoreerivad või põgenevad vastutuse eest.
“Silm silma vastu muudab kogu maailma pimedaks,” tõdes Mahatma Gandhi, kes oli vägivallatu maailmavaate propageerija ja tutvustas seda edukalt läänemaailmale. Heateo Sihtasutuses töötades oli Gandhi üks meie eeskujusid.
Andestamine ei ole võimalik ilma väikese maagiata. Nõuab väga suurt julgust ja pühendumist, et lubada oma südames asuval nähtamatul uksel avaneda ja võtta vastu andestus. Andestus näiteks tollesama häkkeri vastu, kes lihtsalt esindab oma põlvkonna “eduka” mehe maailmavaadet. Edukas jutumärkides sellepärast, et 50aastastele väikelinna naistele valetamine minu meelest küll edu ei tähista. Isegi, kui sul on pangakontol enne järgmist palgapäeva paar(sada)tuhat eurot raha ja sind kutsutakse kord või kaks aastas presidendi kätt suruma. Edu on sisemine kvaliteet. Edu on rahulolu, mida ei ole võimalik saavutada ilma moraalse heaoluta.
Ja täpselt nagu Winston Churchill kunagi tabavalt ennustas, siis 40. eluaasta künnisel seistes tunnistan ka mina, et olen muutnud vaateid nii mõneski suures küsimuses konservatiivsemaks. Abielu ei tundu enam mõttetu ja naistevaenuliku insitutsioonina. Maailmas leidub isegi empiirilisi uuringuid, mis seda kinnitavad. Milles siis trikk seisneb? Naised, kes abielluvad vanuses 35+ on abielus vähemalt sama õnnelikud kui mehed ning kestva ja harmoonilise õnne saladus on partnerite vahel jagatud vastutus (jah, ka koristamise ja teiste kodutööde tegemise osas) ning aus suhtlus ja usaldus. Kõigest on võimalik rääkida ja kõigest tulebki rääkida, et konfliktidest üle saada. Ning mis kõige ägedam – sarnaselt jõuludele on ka igas õnnelikus abielus kübeke tähetolmu, seda imelist maagiat, mis aitab inimestel andestada, halva unustada ja leppida. Või poetab kord aastas südamest tulevaid kingipakke kuuse alla ja sussikeste sisse.*
Abielu ei tundu enam mõttetu ja naistevaenuliku insitutsioonina.
Me kõik kasvame ja areneme ajas. On loomulik, et meie vaated muutuvad. Aga tore, kui midagi ka säilib. Näiteks usk headusesse, andestusse ja imedesse.
Rõõmsaid pühi, armsad sõbrad!
* Kui vajad abi lähisuhtevägivallast pääsemiseks, vaata palun naistetugi.ee või naisteabi.ee ja küsi abi. Peksjale ja vägistajale ei pea andestama – ka siis, kui ta on su oma abikaasa või elukaaslane. Vägivallavaba elu on võimalik! Jah, isegi Eestis.
