See kõik juhtus kevadel 2012. Inimeste nimed on muudetud, aga sündmused juhtusid täpselt niisuguses jaburas järjekorras.
Näpuotsaga imedesse uskumise võlukunsti ei tee meist kellegile paha. Eriti nüüd, jõuluajal.
Aprillikuu pärastlõuna oli Eesti ilmastikku arvestades üllatavalt soe. Tibutas vihma ja asfalt lõhnas.
Õhus oli ootusärevust. Kiirustasin pärast naisteajakirjale tehtud intervjuud oma kesklinna üürikodust läbi, et vahetada riided ja jõuda enam-vähem õigeks ajaks kahe sõbra ühisele sünnipäevapeole.
Uhke peosaal vanalinnas sumises meeldivalt sinnakogunenud inimeste jutuvadast. Kohustuslik kalliring, õnnesoovid ja “kuidas läheb?” tervitused peaaegu poolele seltskonnale, kes olid kõik mu head tuttavad või sõbrad. Õnneks leidus peol ka piisavalt söögipoolist. Tõstsin taldrikule hunniku head-paremat taimetoitu ja potsatasin ühele nurgasohvale istuma.
Tuttava proua küsimusele, et kuidas mul läheb ja millega parasjagu tegelen, jahvatasin talle kiiresti oma paljulubavast vabakutseliseelust ning mainisin ka äsjast intervjuud – naisega, kel avastati rinnavähk 24aastaselt, kui ta teist beebit ootas. (Ta sai terveks, muide.) Minu vastas istuv naine läks näost punaseks, hingas paar korda sügavalt sisse-välja ja pahvatas siis ilma igasuguse hoiatuseta:
“Aga minu mehel on AIDS!”
Õnneks ei läinud mul midagi kurku. Vaatasin ettevaatlikult ringi, et ega keegi meid ei jõllita ning silmanurgast märkasin pereisa, kes hoidis süles oma noorimat last ja vestles kellegagi külalistest pahaaimamatult. Seejärel pöörasin tähelepanu taas ilmselgelt ähmi täis naisterahvale enda vastas.
“Ma pole sellest mitte kellelegi veel rääkinud!” ohkas naine.
Naisteajakirjaniku töö on kord niisugune. Kui lased inimestel rääkida tundlikel teemadel ja suudad seejuures luua usaldusliku õhkkonna, siis täpselt niisugused ootamatud paljastused su argipäeva ehivadki. Ükskord läksin intervjueerima näiteks noort naist, et kirjutada lugu sellest, mis tunne on aastaid välismaal elanud eestlasena kodumaale naasta, kuid lõpetasin kogemuslooga sellest, kuidas toda naist oli Austraalias jõhkralt vägistatud. Easy-breazy. (Tegelikult ei ole.)
Kuulasin kolmekümnendates paljulapselise pereema pajatusi tema abikaasa tervisest ja katsumusest, mis meditsiinitöötajatega suheldes läbi tuli teha. Sellest, kuidas ta oli valmis Eesti riigi vastu kohtusse minema. Kuidas ta kõige selle juures hulluks ei läinud. Kuidas ta polnud pärast mitmeaastast tralli ikka veel mitte ühtegi tõsiseltvõetavat ja tõenduspõhist vastust saanud küsimusele, miks mees on HIV-positiivne, tema ise ja kõik pere lapsed on aga täiesti “puhtad”. Ja nii edasi.
Mina kuulasin ja sõin vaikides.
Lubasin naisele, et võin tema loost artikli kirjutada. Ilmselgelt rahulolevana jättis ta mu viimaks omapead ja naasis perekonna juurde. Huvitaval kombel on meediatähelepanu tervendava toimega. Ehkki enamik inimesi kardab meedias esinemist rohkem kui koerad uusaastaööl raketipauku, siis hästitehtud lugu hoopis tervendab. Selle eelduseks on loomulikult ajakirjaniku professionaalsus, detailitäpsus ja lubadustest kinnipidamine.
Pärast paari tantsu, mõnda kergemat vestlust ja niisama ringijalutamist ning koogisöömist, oli õues märkamatult saabunud pimedus loonud just sellise mõnusalt vaba ja veidi boheemlasliku õhkkonna, et arutada väiksemas seltskonnas hingekriipivaid teemasid. Kuidagi juhtus nii, et istusime korraga keset põrandat koos Adele ja Raimondiga ning rääkisime t ä i e s t i avameelselt elust ja armastusest. Põhiliselt siiski armastusest. Eluarmastusest.
Kõigil meil olid väga erinevad elud ja kogemused, aga igatsus millegi tõelise järele oli ilmeksimatult ühesugune. Hirm ennast armsamale ausalt väljendada ja olla seejuures valestimõistetud. Raimond oli meist kolmest kõige vanem, umbes neljakümneviiene. Ta õpetas joogat. Adele oli umbes 33 ja temal oli kaks last ja mees. Ja siis oli kusagil see eluarmastus. Ma ei mäleta, miks ta mees ei kvalifitseerunud sinna kategooriasse. Mina olin parasjagu kahevahel – kas kolida päriselt Leetu või siis tunnistada endale ja kogu ülejäänud maailmale, et ma vist ikka päriselt ei taha kolida ja et see suhe on tegelikult läbi saanud. Mis sest, et armastus on armastus on armastus. See on justkui üks tahk sinust endast, mis ei kao ega unune, lihtsalt asetub su siseilmas oma kohale ja muudab su terviklikumaks isiksuseks.
Meil oli kolmekesi väga tore kevadöö – jutustasime ja naersime ja lõpuks saatsime üksteist koju, hulkudes enne taksosse istumist vihmamärjas vanalinnas ringi.
Paar nädalat hiljem sõitsin sõprade maakodusse talgutele. Olin kurgukülmetusega röökinud liiga palju ja liiga vihaselt telefoni (Leedu!) ja kaotanud umbes nädalaks hääle täielikult. Nüüd oli mu hääl taastumas, aga liiga palju rääkida ma ikkagi ei tahtnud.
Talgutele oli saabunud ka Raimond. Koos oma väikese perega.
Või vähemalt niimoodi arvasid kõik tema tuttavad.
“Mul on nii hea meel, et Raimond lõpuks naise leidis ja lapse sai!” teatas elevil sõbranna, kelle kodus me talgutöid tegime. “Me olime ta pärast täitsa mures juba! Üle neljakümne ja naist ei ole. Nüüd on kõik korras!”
Huvitav, miks Raimond sellest rõõmsast sündmusest mitte midagi kaks nädalat tagasi toimunud sünnipäevapeol ei rääkinud?
Naeratasin viisakalt talle ja ta perele, ajasime natuke juttu. Tegime tööd.
Pärast talgutööde lõpetamist ja ühissöömist tuli Raimond minu juurde ja teatas, et tal on vaja minuga omavahel rääkida. “See puudutab seda, millest me paar nädalat tagasi rääkisime,” teatas Raimond õhinal. “Mul on sulle sõnum!”
Väga huvitav, eriti arvestades seda, et ma kohtusin oma Leedust pärit kallimaga täpselt samas kohas, samade sõprade juures. Täna teda mõistagi kohal ei olnud.
Jalutasime Raimondiga teistest veidi eemale ja ta võttis käte värinal ühe paberi välja.
“Mul oli täiesti müstiline kogemus sinuga seoses! Vaata!” Ta näitas ruudulist paberit, kuhu oli mõned laused kirjutatud. “Ma kanaldasin!”
“Kanaldasid?”
Ükskõik, kui väga ma soovisin uskuda oma tollase sõpruskonna müstilist maailmavaadet ja kogemusi teispoolsusest, oli minus alati säilinud eluterve skepsis. Igal ebamaisel kogemusel peab olema selgitus, mida on võimalik mõista või loogiliselt põhjendada. Ka siis, kui teadus ei suuda veel kõike selgitada. Näiteks nagu vikerkaar, mida inimesed pidasid aastatuhandeid müstikavaldkonda kuuluvaks nähtuseks, kuid millele on väga konkreetne ja lihtne füüsikaline põhjendus.
Sõna “kanaldama” kõlas mulle pigem nagu “tead, see Leedu mees helistas mulle ja palus mul sulle seda kõike edasi öelda, sest ta usub, et ta sa oled piisavalt naiivne, et niisugust p*ska uskuda ja ta ise ei julge sinuga niimoodi rääkida.”
Raimond vaatas mulle väikese õhinas kutsika silmadega otsa.
“Jaa, ma kanaldasin!”
Vaatasin teda skeptiliselt.
“Minuga pole mitte kunagi varem niisugust asja juhtunud!” jätkas mees.
Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja ning otsustasin, et Raimond on liiga pontu olekuga mees, et talle midagi pahasti öelda. Tema on ju kõigest “sõnumitooja”.
“Ja mida sa siis kanaldasid?”
“Ma panin kõik kirja. Kohe loen ette!”
Ta lugeski. Andis mulle pärast oma kanalduse üleskirjutuse kaasa. Olin kodus nii vihane leeduka peale, et rebisin paberi puruks ja viskasin ära. Seal paberil ei olnud kirjas mitte midagi sellist, mida ma varem ei teadnud. Mitte ühtegi nime ega konkreetset sündmust. Ei midagi šokeerivat ega elumuutvat.
Kui Raimond oli oma kanalduse ette lugenud, jätkas ta samasuguse õhinaga:
“Vaata, sa pead seda meest aitama! Mul on endal täpselt samasugune olukord. Ma armastan ühte naist, eksole, aga siis jäi kogemata rasedaks see naine, kes minuga täna kaasas on, ja see olukord on nii õudne, see tõmbab mu täiesti energiast tühjaks. Ma ei taha, et selle mehega, kes sind armastab, samasugune asi juhtuks! See on väga õudne, tõesti.”
Kelle, k***t, see leedukas nüüd siis rasedaks tegi?
Mul oli kõrini post-katoliiklikust-kommunistlikust mõtteviisist, et laps parandab kõik suhteprobleemid. Iseenesest.
Ja ma sain Raimondi peale veel vihasemaks.
“Tead, Raimond, ma arvan, et sa ei saa mind ega seda meest mitte kuidagi aidata, aga aitäh, et sa selle teksti kirja panid,” ütlesin ma ja mõtlesin: sest see mees on üks loll s*tapea ja sina oled samasugune, kui said soovimatult isaks!
Mis maailm see on, kus inimesed usuvad elusse teisel planeedil või pärast surma, aga kondoomi kasutada ei viitsi???
“Võta see paber kaasa!” ütles Raimond natuke tobedalt naeratades ja surus oma kanalduse mulle taskusse. Seejärel ruttas ta minema, oma “pere” juurde vist.
Kui ma teiste juurde tagasi jõudsin, viipas Helen mu enda poole. “Vaata seda Raimondit! Isakssaamine on talle nii hästi mõjunud!” noogutas Helen tunnustavalt. “Varem ta oli selline kehkenpüks, aga nüüd peab pere eest hoolitsema.”
“Ju vist,” ütlesin napisõnaliselt vastuseks. Raimond oleks ilmselt vihast kiununud ja ulunud, kui ta meie vestlust oleks pealt kuulma juhtunud.
Siiski, mul puudus tol hetkel igasugune kaastunne rumalate meeste suhtes.
Aja möödudes sain teada, et mu Leedu kallim ei olnud kedagi rasedaks teinud; Raimond tuletas oma kanaldust veel vähemalt ühe korra Facebooki vestluses meelde, aga ma unustasin selle peagi.
Huvitav, väga huvitav.
*
Häid jõulupühi! 🎅 🎄 💫
