See väike jõuluhõnguline erand näidaku teile teed hingepimeduses, mis nii mõneski südames Eestimaal veel valitseb. See on minu panus rahu ja armastuse levitamisse Maarjamaal.
Imelist jõuluaega meile kõigile!
Mulle meeldivad lahendused. Ja inimesed, kes on lahendustele orienteeritud.
Probleem ei ole tegelikult probleem, kui sellele leidub lahendus. Seega pole ma mitte kunagi kartnud probleeme, sest neid on võimalik lahendada.
Kuni õppisin, et maailmas leidub ka selliseid muresid, millele lahendust ei olegi ette nähtud… vähemalt tänaste teadmiste juures mitte.
Ma nimelt sain lähemalt tuttavaks inimesega, kes põeb raskekujulist vaimuhaigust. Skisofreeniat.
Tegusale inimesle on niisuguse asja aktsepteerimine põhimõtteliselt võimatu. Kuidas e i ole ravi? Millest te räägite, me elame 21. sajandil?!
Kuid aegamisi oli minulgi vaja õppida leppima asjadega, mida ei ole võimalik muuta. Nagu Püha Franciscus kuulsusrikkalt palus.
Sisutühjad, ehkki šokeerivas sõnastuses tõendamata väidetega või absurdsete tõenditega kirjutatud avaldused politseile, kohtule… Argumendid, mis ei pea vett. Usaldamatus, väga palju usaldamatust. Minu hea tahe ja soov aidata kannatavat inimest mulle endale jõuga tagasi näkku visatud… see kestis aastaid, tegelikult kestab see veel siiamaani.
Aga pöörakem hetkeks olukorrale teine külg. Teine põsk, kui soovite.
Olin harjunud vaatlema vaimuhaigust kui ebanormaalsust, mis on vaja õigeks korrigeerida või siis ohutuks muuta, kuna haige inimene oli minu arvates ühiskonnale o h t l i k. Umbes nagu konkskäega mõrvar mõnes tiiniõudukas. Ja mingil kummalisel põhjusel oli üks haige mees võtnud sihikule just minu. Prrrr!
Mõtlesin väga erinevatele, sealhulgas tõeliselt jubetadele võimalustele, kuidas ennast olukorrast päästa.
Väga vaikselt hakkasin ma taipama aga hoopis midagi muud kui mu insenerimõtlemisega harjunud aju siiani ettekujutanud oli.
Mis siis, kui see kuri haigus pole viga, mida korrigeerida, vaid iseärasus, millega on vaja nii inimesel endal kui teda ümbritsevatel kodanikel elama õppida?
Mis siis, kui nn hullumeelsus on n o r m a a l n e nähtus?
Mis siis, kui see on ühiskonna tasakaalustatud toimimiseks vajalik suisa?
Mis siis, kui me ilma mõne veidrikuta läheksime kõik kollektiivselt hulluks ja hakkaksime inimesi tapma – nagu juhtus Natsi-Saksamaal 1930ndate lõpus?
Mis siis, kui hulluse aktsepteerimine ja vaimuhaigust põdevate inimeste julgustamine teeb meid kõiki tervemaks? Heasüdamlikumaks? Andestavamaks?
Ma tean seda, et näiteks Down’i sündroomiga lapsi peetakse katoliiklikes kultuurides armastuse ja andestuse õpetajateks. Neid tervitatakse soojalt ja selliste embrüode aborteerimine on lubamatu. Miks tappa lapsi, kes tulevad maailma headust ja halastust õpetama?!
Tunnistan, et ma ei oska tõsise vaimse tervise probleemidega inimestega hästi suhelda. Ma solvun kergesti nende inimeste tegude peale, mis minu jaoks on pahatihti arusaamatud ja mida seetõttu on lihtne tõlgendada vaenulikkusena minu suhtes.
Kuid ma püüan õppida ja tuletan endale ikka ja jälle meelde, et kõik, mida inimesed elus teevad, on kas armastuse väljendus või appikarje armastuse järele.
Seetõttu soovin ma tänase jõuluõhtu postituse pühendada inimestele, kellega on keeruline. Kel on tõsise vaimuhaiguse diagnoos (sellisteks loetakse näiteks bipolaarsust ja skisofreeniat) ning kes võib-olla häbenevad iseennastki seetõttu, haigusest rääkimata. Inimestele, kes ei jäänud jalapealt haigeks, nagu grippi haigestutakse, vaid kelle teekond ärapööramiseni oli valus ja vaevaline. Kel ei olnud vanemaid lapsepõlves – või oli ainult üks vanem, kes lakkamatult alkoholi tarvitas. Keda kiusati koolis ja kel oli vaid mõni üksik lähedane sõber. Keda kuritarvitas seksuaalselt kas õpetaja, treener või kirikuõpetaja, sest heidikust ei olnud ohtu, et ta kaebama läheks või keegi teda üldse uskuma jääks. Keda on pekstud ja vägistatud. Korduvalt. Aga kes kõigile neile raskustele vaatamata e l a v a d, teevad tööd, armastavad, jagavad oma elu ja mõtteid ja mälestusi maailmaga sotsiaalmeedia vahendusel, blogides, raamatutes, vestlustes ja ettekannetes. Kes n a e r a t a v a d. KES EI OLE ANDNUD ALLA EGA KAVATSE SEDA MITTE KUNAGI TEHA KA!
Te kõik olete minu kangelased täna õhtul. Ma imetlen teid.
Alandatuid ülendatakse – nii kinnitab Piibel. Ja ühel või teisel moel leiate ka teie, kallid väärkoheldud, hukkamõistetud, tagakiusatud ja diagnoosikasti paigutatud inimesed, oma ülenduse. Olen selles kindel.
♥
Püha Assisi Franciscuse palve:
Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha.
♥
Jõulurahu ja rohkelt õnnistusi teile kõigile!
Rohkem palveid leiad SIIT.
