Ka suhtekorraldajad eksivad*

Me kõik oleme inimesed. Inimeseksolemisega käib kaasas rumalus, lihtsameelsus, väiklus ja hulk mitmeid teisi ebamugavaid nüansse, mille võiks kokku võtta ühe sõnaga – eksimine. Me teeme vigu.

Suhtekorralduse eesmärk on panna sündmused sobivas suunas juhtuma, justkui doominoklotsid, mis üksteise järel maha kukuvad. Kommunikatsiooni eesmärk on sõnumeid edastada. Kuid piir nende kahe tegevuse vahel võib teinekord üsna hägune olla.

Terve viimase aasta oleme näinud, kuidas Eesti ägab lisaks koroonakaosele ka kommunikatsioonikriisis. Tuleb välja, et meil puudub riigis kriisikommunikatsioonikompetents. Viimases “Pealtnägijas” jutustasid kolm meest, kuidas aasta tagasi tuli korraga hakkama saada asjadega, milleks mitte keegi ei olnud valmis. Meditsiinilises mõtttes ehk tõepoolest oli see nii. Kuid jutt, et riigil ei ole kriisikommunikatsiooni jaoks vajalikku kompetentsi kõlab mitte ainult haledalt, vaid ka täiesti vastutustundetult. Kriisikommunikatsioon on üks infojuhtimise valdkondi, kus mängureeglid on sama selgelt paigas nagu tulumaksu tagasiarvestamise valemis. Eestis lihtsalt ei ole ausat ja selget (valitsus)kommunikatsiooni seni väärtustada osatud.

Suhekorraldus ja kommunikatsioon võivad olla kohati vägagi vastuolulised. Kui kommunikatsiooni ja iseäranis kriisikommunikatiooni eesmärk on anda inimestele võimalikult selget ja moonutamata infot õigeaegselt, siis suhtekorraldaja manipuleerib infoga nii, kuidas oskab. Ta filtreerib infot endale soodsal viisil – jätab osa juttu rääkimata, rõhutab tema jaoks olulist, mängib inimeste emotsioonidega. Vanasti nimetati sellist tegevust alatuks valetamiseks. Kriisis niisugune tõeväänamine ei tööta. Kriisi ohjamiseks on vaja selgeid sõnumeid. Ausat, läbipaistvat ja täpset infot. Õigel ajal ja õigetele inimestele.

Sest mis juhtub, kui infoga mänge mängida? Inimesed saavad valesti aru. Manipulaatoril just selline eesmärk ongi. Kriisikommunikatsioonis on see aga üks kõige halvemaid asju, mis võib juhtuda.

Pahatihti saame asjadest lihtsalt valesti aru. Ka siis, kui keegi ei manipuleeri meile ettesöödetava infoga. Vastutustundliku kommunikatsiooni eesmärk on võimalikult selget tähendust luua ja kõrvaldada tõkked jagatud arusaamise teelt.

Me kõik loome tähendust mõnevõrra erinevalt. Inimeste analüüsi- ja eristamisvõime on väga erinev. Meie ajukeemia ja funktsioneerimine on erinev ja sõltub näiteks sellest, kui hästi oleme end välja puhanud, kui palju stressihormoone meie kehas leidub ja kas meie kõht on täis. Minu arusaamisvõime paraneb oluliselt ka pärast mõnusat tantsutundi näiteks. Lisaks mängivad rolli veel meie isiklik elukogemus, meie jaoks oluliste inimeste arusaamine samast asjast, baaasuskumused maailma kohta, meie temperamenditüüp – kui nimetada vaid mõningaid olulisemaid.

Kuu lõpus saan tähistada seitsmendat aastapäeva, kui avastasin, et mu arvutisse on häkitud. Hüva, muidugi ma ei avastanud seda. Ma olen ITs umbes sama tume kui Jüri Ratas on postitantsus. Häkker andis armulikult mulle teada, et ta on juba pikemat aega mu netitegemistel silma peal hoidnud. Ise poleks ma niisugust asja eales osanud tähele panna või kindlaks teha. Ja just sellepärast, et ma ei osanud niisugust asja ette näha ega kuidagi end selle eest kaitsta, sattusin ma paanikasse.

Häkkimisdraamale lisas vürtsi asjaolu, et häkker oli mees, kellega meil oli problemaatiline ühine romantiline minevik. Kui mina soovisin seljamassaaži, tahtis tema seksida. Kui mina tahtsin seksi, tahtis tema kohvikus teed juua. Kui mina soovisin suhet, siis tema ei soovinud. Kui mina lõin käega ja mõtlesin Eestist ära kolida, siis tema arvas, et võiks mu arvutisse häkkida.

Võite arvata, et tähendus, mille ma häkkimisele kui sündmusele andsin, oli äärmiselt negatiivne. Ent üllataval kombel ei teinud häkker, kes toona koputas endale rinna peale veel kui “Eesti parim suhtekorraldaja”, kordagi katset selles suures tohuvapohus selgust luua. Ta ei soovinud arusaamatust ära klaarida, vaid keeras sellele aina vinti juurde. Ehk et ta andis sündmustele tähenduse loomise võimu teiste inimeste, sh minu kätte. See lugu meenutab mõnda kehvamapoolset seebiooperit, sest seebisündmused käivitab samuti harilikult kas suur arusaamatus või siis tegelaste fundamentaalselt erinev arusaamine maailmaasjadest. Näiteks kas vaesel kirjaoskamatul agulineiul on asja miljonäripoja voodisse. Arusaamatusi järgneb ühes eas seebikas aga laviinina ja just need lõputud väärarusaamad ja möödarääkimised sarja tegelaste vahel selle seriaaližanri nõnda kleepivaks muudavadki. Selgus saabub alles viimases seerias.

Olles jälginud viimase aastakese meie valitsuste abitut kriisikommunikatsiooni ja lahendanud ise ära hea hulga arusaamatusi, olen viimastel kuudel väga teadlikult hakanud jälgima seda, kuidas ma erinevatele argistele sündmustele oma elus tähendusi annan ja kuidas ma pahaaimamatult asjadest valesti aru saan.

Jah, ka suhtekorraldajad ja kommunikatsioonispetsialistid eksivad. Aga meil on nende eksimuste märkamiseks ja lahendamiseks ka hulk tööriistu. Läbi võib kukkuda vaid siis, kui inimene peab end eksimatuks.

* Kunagi jooksis Ostankinost seriaal “Ka rikkad nutavad”. Nojah, ka suhtekorraldajad saavad asjadest valesti aru.

Print Friendly, PDF & Email

Comments

comments