Konflikti sattunud inimestel, eriti kui mõni neist kannab hinges vana traumat, võib olla ühest ja samast sündmusest väga erinev kogemus, mälestus. Kellel on õigus? Kes luiskab? Kas üks neist pingutab üle? Lineaarses, lihtsakoelises maailmas tundub, et elus juhtuvadki vaid mustvalged sündmused, kus ühe inimese kogemus peab olema õige, teised aga valetavad või ei mäleta siis hästi. Tähtis on kuulata võrdväärsena kõigi inimeste lugusid.
Eriti valusalt tuletab ennast sündmuste mitmekihilisus ja sageli paradoksaalsus meelde lähisuhtevägivalla (LSV) juhtumite puhul. Ajakirjandus otsib niisuguste sündmuste kajastamisel tõde, samamoodi vägivallatseja advokaadid, sest keegi ei taha ju lõpuks avalikkuse ees “paha” rolli jääda. Kõik osapooled püüavad leida narratiivi, mis näitaks, et just neil on õigus. Et nende kogemus on õigem kui teistel. Et nende valu märgataks ja tunnustataks ning pahategija karistuse saaks, olgu või vaid “meediapeksu” ja avaliku hukkamõistu näol.
Sellisel moel on väga keeruline LSV konflikte – või ka ükskõik, missugust teist konflikti – lahendada. Igal osapoolel on paratamatult oma kogemus, oma unikaalne nägemus juhtunust, mida hirmust süüdi jääda ja avaliku hukkamõistu osaliseks saada, manipuleeritakse või täiendatakse. Inimesed püüavad end kaitsta sel moel. Ma ju tegelikult pole nii halb, mõtleb mees, kes naisel silma siniseks on löönud. Ta ise provotseeris.
Iga konflikt on kommunikatsiooni meistriklass. Olgu siis tegevus ajaleheveergudel, kohtusaalis või tänaval. Ideaalis võiks sellises olukorras toimida järgmiselt – esmalt selgitada välja faktid, seejärel asjaosaliste tunded, uurida, mida nad kõige enam vajavad hetkel, ning leida üheskoos lahendused, kuidas katkiläinud ühendust inimeste vahel taastada, arusaamatus selgeks rääkida või tekitatud kahju eest vastutus võtta ja see hüvitada käepäraste vahenditega. Aga enamasti ei käitu me nõnda.
Eesti lõpeb konflikt tavaliselt seal, kus “pätt” on lõpuks tuvastatud ja kambakesi läbi nüpeldatud. Enamasti juhtub see verbaalselt ja leiab aset kas meedias või kohtusaalis. Miks inimene teist solvas või halvasti käitus, ei huvita enam mitte kedagi. Vähemalt sügavamal tasandil mitte. Isegi ohvri käest ei küsita, mida ta tegelikult tundis, miks talle üks või teine asi haiget tegi. Advokaadid sõnastavad ohvri valu juriidiliselt korrektsetesse terminitisse külmalt ja elutult – “hingeline kannatus” on see termin, mis Eesti kohtusaalis maksab. Seda ei pea mitte kuidagi tõendama. Samuti ei arvestata hingelise kannatuse puhul definitsiooni subjektiivsust – mis ühele inimesele halb nali, võib teist südamepõhjani solvata. Mis ühe jaoks on süütu luuramine, on teise arvates kõige räigem, ahistavam ja alandavam privaattsooni tungimine. Inimesed on lihtsad, mugavad ja teevad asju üle nurga. Sest meil on nii kombeks. Sest mitte keegi ei nõua enamat. Eesti kohtunikud ei viitsi alati kõiki faktegi välja selgitada, mida siis veel rääkida inimeste hingeliste tundmuste lähemast tajumisest.
Sellisel moel ei saa mitte ühtegi konflikti lahendada. Küll aga saab riigi või organisatsiooni maine totaalselt tuksi keerata. Kui klient pöördub eraettevõtte poole kaebusega, siis esimese sammuna ettevõtte esindaja vabandab, et klient tundis end ebamugavalt. Alles siis selgitatakse välja, mis tegelikult juhtus – kas firma tegi midagi valesti, või oli klient ise süüdi. Riigiasutustes käib kõige juurde eneseõigustamine ja kiire mööndus, et “me ei saa teid rohkem aidata!”.
Inimene, kes on sügavalt haiget saanud, vajab esmalt teiselt inimeselt empaatilist ärakuulamist ja jaatust oma kogemusele, oma loole, oma reaalsusele. Ka siis, kui ta on kurja teinud. Eriti siis, kui ta on kurja teinud ja tema teol on rasked tagajärjed. Vaatasin kevadel Netflixist dokfilmi pereisast, kes ei julgenud oma abikaasast lahutada, ning lootis, et pääseb kergemini avalikust häbist, kui tapab oma raseda naise ja kaks last ning peidab surnukehad hästi ära. Politsei tuvastas pereisa süü vaid poolteist päeva pärast ohvrite kadumist ülekuulamiste käigus, mis kõik olid inimlikud ja empaatilised. Uurijad, kes meest küsitlesid, olid oma ala professionaalid.
Eestis vajab oma loo ja kogemuse jaatamist eeskätt naine, kes on kodus peksa saanud või kelle arvutisse on häkitud.
Aga mis me ikka räägime tapjatest ja teistest kriminaalidest. Eestis vajab oma loo ja kogemuse jaatamist eeskätt naine, kes on kodus peksa saanud või kelle arvutisse on häkitud. Alles siis, kui haigetsaanud inimene on tundnud, et tema kogemus on valiidne ja ta on ära kuulatud, on paslik hakata arutama kuritöö ja karistuse üle. Ja enamik naisi ei soovi isegi oma lööjat või häkkerit “läbi peksta” – ei meedias ega kusagil mujal. Nad soovivad lihtsalt, et nende valu märgatakse ja tunnustatakse, haigetteinud mees nad rahule jätaks ja kõik saaksid rahus oma eluga edasi liikuda.
