Olen natuke snoob.*
Olen olnud snoob nii kaua, kui ennast mäletan. Ja see omadus on mulle rohkesti argiseid pisiprobleeme tekitanud. Nimelt meeldib mulle suhelda vaid niisuguste inimestega, kelle arusaamine eetikast, viisakusest ja vastutusevõtmisest on sarnane minu enda omaga.
Kui kirjutasin 2003. aastal Tallinna Tehnikaülikooli lõpetades uurimistöö vaesusest, siis oli minu salajane ambitsioon selgitada välja, miks nood inimesed, kes riigilt, käsi pikas, toetust nõutamas käivad, on vaesed, ambitsioonitud ja rumalavõitu, ning aidata nad seejärel niisugusest mõtte- ja käitumismustrist välja. Vaesus oli minu arvates justkui katk, mida oli iga hinna eest vaja vältida ja ravida.
Läks hulk aastaid enne, kui puutusin kokku inimestega, kes loodushoiu kaalutlustel või isiklike väärtushinnangute tõttu on täiesti teadlikult valinud väiksema sissetuleku või suisa rahatuna elamise. Kohtumine ökokülade ja sihipäraste kogukondade esindajatega avardas mu seni võrdlemisi ahtakesena püsinud maailmapilti ning tõi sellesse selgete värvivarjundite kõrvale ka pastelsemad pooltoonid. Mõistsin, kui rikkalik ja hoomamatult erinev võib olla inimkond kõigi oma uskumustega, kogemustega, maailmapiltidega. Maailmas eksisteerib sõna otseses mõttes täpselt nii palju erinevaid universume kui on inimesi, sest igaüks meist sünnib siia ilma unikaalsena. Igaüks meist on iseenese maailmaruumi omanik ja valitseja.
Inimesel on õigus teha elus halbu ja väga halbu valikuid.
Inimesel on õigus lõpetada vanglas. (Meenutagem, et vahel lähevad vangi just eetiliste ja inimlike väärtuste eest seisvad kodanikud, kui riigivõim ise on reeturlik ja ebademokraatlik või püüab alistada võõrast rahvust. Näiteks tuntud India vabadusvõitleja, vägivallatu vastupanu propageerija ning miljonite lääne noorte iidol ja eeskuju Mahatma Gandhi oli elu jooksul kuus korda vangis, kuid ei andnud sellele vaatamata alla ning viis India lõpuks vabadusele ja Briti impeeriumi ülemvõimu lõpule.)
Inimesel on õigus käituda vägivaldselt. Räusata. Mitte mõista tagasisidet, mida teised talle anda püüavad.
Aga igal teol on tagajärg.
Ka klienditeenindajale nähvamine ainult sellepärast, et Sul on paha tuju või ta unustas õigel ajal lattet serveerida, on omamoodi mölakalik käitumine, mille eest Sina vastutad. Ei, see ei olnud teenindaja süü, et Sina vihastasid. See oli Su oma süü. Teenindaja vastutab vaid unustamise või lohakuse eest.
Seisundit, kus paneme teised inimesed vastutama oma tegude eest, nimetavad psühholoogid kaassõltuvuseks. Seda seisundit ei peeta tänapäeval psühhiaatriliseks häireks, kuid tähelepanuta jäänud kaassõltuvus võib viia tõsiste tagajärgedeni, nt uimastisõltuvus, lähisuhtevägivald või kuritegevus. Oluline on õppida kaassõltuvuslikke mõttemustreid teadvustama ning oma elukogemuse – mõtete, tunnete, reaktsioonide – eest vastutus võtta. Kaassõltuvust kogeb ühel või teisel eluperioodil suur osa inimestest.
Miks?
Sest elu ei ole lill. Elu on päriselt kohati väga raske. Me ei saa alati seda, mida vajame. Meid hüljatakse, meie vajadustega ei arvestata, kui oleme kõige haavatavamad. Kui sellised asjad juhtuvad lapseeas või noorukipõlves, siis klammerdume kaassõltuvuslikku mustrisse, sest me ei oska teisiti end valusate kogemuste eest kaitsta. Täiskasvanul on aga alati valik. Kasvõi valik minna psühhoteraapiasse, kui ise enam ei jaksa või ei oska edasi minna.
Kuna eile algas kevad, siis otsustasin, et astun sammukese välja oma mugavustsoonist ja püüan empaatiliselt suhtuda inimestesse, kelle käitumine ei ole alati kooskõlas – või minu arvates kooskõlas – postituse alguses mainitud väärtustega. Et ma aktsepteerin seda, et on inimesi, kes elavadki väga teistmoodi kui mina. Et ma ei mõista neid hukka. Aga ma ei sunni end ka aktsepteerima tegusid, mida minu isiklikud väärtushinnangud ei luba aktsepteerida. Ma lihtsalt tunnistan neid tegusid hinnanguvaba kõrvaltvaatajana. Ja kui keegi on hädas, siis teavitan institutsioone, kus töötavad inimesed, kes vastutavad selle eest, et rappajooksnud eludega inimesed teistele ega iseendile ohtlikud ei oleks.
Millised on Sinu selle kevade lubadused?
* Kirjutasin vaesusest kui ühiskonna kokkukuuluvustunde ja stabiilsuse ohustajast mõned kuud tagasi ka pikema blogipostituse. Soovitan seda lugeda! Jah, ma usun täna, et igaühel on õigus olla vaene, kui ta seda soovib. Kõik inimesed ei soovi ega suudagi saada miljonärideks. Inimväärne toimetulek peaks vabas riigis olema aga igaühe põhiõigus. Riiki valitsema sobivad siiski inimesed, kes on rikkad – mitte materiaalsete ressursside mõttes (ehkki rahaga ümberkäimise oskus on iga valitseja puhul kriitilise tähtsusega kompetents), vaid eeskätt intellektilt, elukogemuselt, empaatia- ja andestamisvõime poolest. Ei, ma ei mõtle siin ühte kindlat erakonda, sest vaatamata meedias loodud kuvandile “rikkurite parteist” olen ise väga lähedalt näinud rumalaid otsuseid, mis rahvusvahelisel areenil Eestile just parimat tähelepanu pole toonud. Loodan seda, et mida aeg edasi, seda rohkem pääsevad otsustamise juurde ka meil inimesed, kes suudavad riiki ja kõiki Eestis elavaid inimesi parimal moel teenida. Ilma pateetikata ja korruptsioonita.
Ilusat alanud kevadet meile kõigile! 🙂
