Umbes 4 aastat tagasi, kui kaalusin tõsiselt Eestist ärakolimist, naljatasime sõbrannadega, et peaksin muuhulgas harjutama end favela-elustiiliga. Tõelise sotsiaalse favelaga aga puutusin ma kokku siinsamas Eestis, kui veidi enam kui 2 aastat tagasi otsustasin hakata julgustama naisi ettevõtlusega tegelema. Mind tabas tõeline s*it storm, nagu ameeriklased ütlevad. Miski ei pane mind enam hämmastust tundma – kui inimesed, meie oma naised, lubavad endale niisugust käitumist nagu ma viimase 2 ja poole aasta jooksul kohanud olen, siis ei imesta ma enam sugugi, et Eesti sotsiaalmajanduslikud näitajad nii kehvakesed maailma mastaabis on, nagu need parasjagu on.
Kirjutan seekord inimestest, kellega mulle meeldib koostööd teha. Millised omadused neil on?
Kõrge isiklik moraal ja arusaamine eetikast üldiselt. Olen kohanud õpetajannat, kes valetab avalikult ja nahaalselt. Positsioonikaid korporatiivmamsleid, kes ei vali sõnu Facebooki vestlustes. Assistente, kes ajavad endisele ülemusele käe püksi ja nõuavad hiljem kriiskavalt oma õigusi, ähvardades ja valetades.
Häbi hakkab – kui vaadata, kuidas paljud eestlannad ennast üleval peavad.
“I’m not a typical Estonian,” tavatsesin ma varem välismaalastele öelda, viidates oma keskmisest soomeugrilasest ägedamale temperamendile. “I’m certinly not a typical Estonian woman,” on uus fraas, mida, kahetsus hinges, öelda tuleb.
Viisakus ja empaatiavõime. Täiskasvanud inimene p e a b suutma end lugupidavalt ja teise inimese emotsioonidega arvestavalt väljendada, vajadusel ka oma pahameelt viisakatesse sõnadesse panema. Jätame palun kõrvale avalikud skandaalid, mis on nimme üle-võlli-sõnakasutusega ja tehtud geriljaturunduse eesmärgil, vaadakem ikka oma igapäevasuhtlust, kulla naised. Ka teiste arutu ja kontrollimatu tagarääkimine on ebaviisakas, muide. Jah, ka m e e s t e s t tagaselja rääkimine on halb.
Lai silmaring ja avatus uutele ideedele, võimalustele. Kui olemasolevad võimalused meid aitaksid, siis meil ei oleks täna enam probleeme, olete nõus? Albert Einstein on öelnud, et mitte ühtegi probleemi pole võimalik lahendada sel mõtlemise tasandil, kus see tekkinud on. Vaja on kvalitatiivset hüpet, kvanthüpet – kui soovite – meie kõigi mõtlemises, kui soovime, et tänaseid probleeme homme enam ei oleks. Selline suhtumine eeldab paindlikkust ja vastuvõtlikkust uutele ideedele, meil seni läbiproovimata, kuid mujal katsetatud ja edukalt toiminud lahendustele.
Olete nõus, daamid? 😉
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!
