KOMMUNIKATSIOON: räägi keelt, mida Su klient mõistab

Tibu kellest kasvab kana
Foto: Meg Kannan, Unsplash.com

Kas hiljuti justiitsministrile palju pahandust valmistanud “kanakarja kambakas”* oli juhuslik sõrmevääratus või teadlikult positsioneeritud sõnum?

Mida on Sinul ja tegelikult meil kõigil Urmas Reinsalu halenaljakast juhtumist õppida?

Kusagil Eestis elab mees (ja tõenäoliselt nii mõnigi naine), kes usub, et vulgaarne sõnakasutus avalikus meediaruumis on äge. Ja kes usub, et kui rohkem kui üks naine midagi arvab, siis see on “kanakarja kambakas”, sest naised on ju teadupärast k a n a d.

Võib-olla on härra Reinsalu üks nõnda mõtlevatest inimestest. Aga palju tõenäolisemalt uskus minister tol hommikul, kui peaaegu saatuslikuks saanud kirjatüki Eesti suurematele meediaväljaannetele edasi saatis, et niisugune mahlakas kõnepruuk võiks tuua talle ja IRL’ile nii mõnegi lisahääle, mida valimiskünnisel kõikuv erakond järgmisel kevadel toimuvatel Riigikogu valimistel nii hädasti vajab.

Ehk lühidalt – Reinsalu proovis kõneleda keelt, mida tema (potentsiaalne) valija mõistab ja heaks kiidab. Keelt, millest saab aru inimene, kellele on kallid väärtused, mille eest IRL seista on lubanud.

Minu meelest ei kukkunud see mõtteavaldus ministrihärral kuigi hästi välja ja usun, et isegi mehed, kes omavahel õlleklaasi taga kasutavad vängemaid fraase, ei kiitnud niisugust tooni lõpuni heaks. Võib-olla nad mõistsid Reinsalut inimesena, ministrilt ootame me kõik aga sammukese võrra eespool olemist tavakodanikest. Ei saa omada austust ja olla muhe kambajõmm samaaegselt.

Soov olla mõistetud oma sihtrühma, täpsemalt oma klientide poolt, on väga tänuväärt ja eeskujulik.

Inimesed kõnelevad erinevat keelt ja on harjunud erinevate vormelitega suhtlemises. Näiteks mina olen erasuhtluses kindlasti üle keskmise viisakust eelistav inimene, paras Audrey Hepburn, ja paljude lihtsate kodanike arvates ilmselt snoob. Kuid vahel on ka mul tarvis baleriiniseelik varna visata ja kummisäärikud jalga tõmmata, et viia kohale sõnumid, mida mõistaks hästi seltskond, kes teeb otsuseid või kelle tähelepanu mul parasjagu vaja on. Kui kirjutasin artikli soolisest palgalõhest, arutasime enne Feministeeriumi naistega läbi, milline stiil hästi sobiks ja leidsime, et veidi väljakutsuv, emotsionaalne ja krõbe sõnakasutus on just see, mis võiks aastaid ignoreeritud teemale lõpuks ka juhtide tähelepanu tõmmata. Seejuures meessoost juhtide tähelepanu. Samuti lisasime minu soovil ja feministrite üksmeelsel heakskiidul täpsetele arvandmetele tuginevad illustratsioonid, kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Visualiseeritud numbrid on aga kõige kõnekamad ja siililegi arusaadavad.

Mõned aastad tagasi, kui avastasin, et mu arvutisse on häkitud ja langesin grupiviisilise küberkiusamise ohvriks, mida organiseeris üks konkreetne mees, püüdsin alguses olukorda lahendada v i i s a k a l t suheldes. Kuna see oli minu enda jaoks harjumuspärane ja tundus turvaline valik. Kahjuks mõistsin peaagi, et on inimesi, kelle jaoks ainus arusaadav keel on SÕIM. Neid inimesi ei olegi nii vähe, kui arvata või loota soovime. Ja kuna mu blogi lugejad on ilmselt samuti keskmisest parema kasvatusega ja viisakama väljendusviisiga inimesed, siis soovitan teil kõigil võtta kasutusele keel, millest vastaspool aru saab, võimalikult kiiresti.

* analüüsin seekord üksnes vulgaarset keelekasutust, mitte naiste vastu suunatud vägivalla hukkamõistmise kahetsemist ning selle kahetsemise kahetsemist ja vabandamist. Kahetsemise kahetsemine meenutab kunagist hittkomöödiat “Ässad 2”, kus päästjad läksid päästma päästjaid, kes omakorda olid läinud päästma päästjaid, kes olid läinud vabastama pantvange. 🙂


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 1
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    1
    Share

Comments

comments