KOOSTÖÖ on sama loomulik kui KONKURENTS

Vanasti, kui mul oli tuju hea, siis viitsisin vahel päris mitu tundi kaastundest kuulata ühte sõpra, kes usub vist siiamaani siiralt, et elu Maal on tulnukate õel eksperiment. Me pole temaga lihtsalt sõbrad enam.

photo-1479480374076-c5929dddcc47
Foto: Les Anderson, unsplash.com

Ehkki ma keeldun füüsika ja keemia põhitõdedest mööda vaatamast – nagu too endine sõber -, siis mõnes osas olen ta arvamusega siiski nõus. Inimesed on kiiresti kohanevad olevused. See on nii meie õnn kui ka hukatus. Õnn, sest kohanemisvõime aitab meil rasketes tingimustes palju efektiivsemalt ellu jääda, kuid hukatus sel põhjusel, et kohaneme võrdlemisi ruttu ka igasugu rumalate ja oma tervist ning loodust kahjustavate nähtustega.

Kui räägime sotsiaalsest kohanemisest, siis õigus on nii neil, kes ütlevad, et inimene on loodud liigikaaslastega ressursside nimel konkureerima, kui ka neil, kes usuvad, et me tõeline loomus avaldub hoopis omavahel koostööd tehes. Kõik oleneb sellest, missuguses keskkonnas me parasjagu toimetame. Ressursside puudus – ka üksnes kujuteldav – muudab inimesed kiskjate kombel konkureerivaiks ning vastupidine situatsioon, kus tunneme end turvaliselt ja kaitstuna, soodustab hoopis viljaka koostöö teket ja arengut. Tänapäeval enam reaalset füüsilist ressursside puudust ei eksisteeri; õieti pole seda mitte kunagi eksisteerinud isegi parasvöötme laiuskraadidel ehk inimese eluks sobivates kliimatingimustes; vaesus on inimese kiskjaliku loomuse vales kohas käikulaskmise tagajärg. Jah, vaesus on tänapäeva ühiskonnas justkui optiline illusioon. On seda juba väga mitu tuhat aastat olnud, kui täpne olla. Illusioon, mille tõttu osad inimesed surevad tänavail ja mille tõttu tuhanded lapsed ka Eestis kannatasid enne Toidupanga loomist tugeva alatoitumuse käes ning kindlasti paljud kannatavad veel tänagi.

Ainus võimalus soodustada koostöösuhete teket ning ettevõtluse arengut, on disainida inimese jaoks turvaline ja usaldusväärne keskkond. Seda nii füüsiliselt riigi ja selle piiri kaitsmise mõttes kui ka suhtlemiskultuuri ning väärtushinnangute kaudu. Me elame niisama palju füüsilises kui metafüüsilises, psühholoogilises, sotsiaalses keskkonnas, eksole?

Ettevõtlus on koostöö. Olen seisukohal, et me ei saa Eestis väikeettevõtlust käima nii kaua, kuni inimesed üksteist kardavad ega usalda. Samamoodi ei too me siia mõjukaid välisinvestoreid, kui neid ootavad ees vaid pealispinnal nendega sarnanevad inimesed, kes jätavad oma kaaslase silmagi pilgutamata hätta ja häbisse või varastavad seal, kus seda mingil juhul teha ei tohiks. Tervishoiuasutuses näiteks. Minu poolest võiksid härrad Tamkivi ja ko mainekate ärihaide peakontorites kasvõi pea peal käia ja saada 200 miljonit e-residenti. Pidama need inimesed ega nende raha ikka Eestisse ei jää, kui me drastiliselt oma käitumis- ja suhtlemiskultuuri… vabandust, ma tahtsin öelda iseendid ei muuda.

Eluterve – konkurentsi aktsepteeriva ning koostööd toetava – ettevõtluskultuuri areng soodustab paremat läbisaamist naistel omavahel, ka meestel omavahel, pluss paremaid lähisuhteid kokkuvõttes.

Soovid värskeid blogipostitusi otse oma isiklikku e-postkasti? 

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments

Lisa kommentaar