Foto: https://www.awesomeinventions.com
Üks kurikuulsamaid asju, mis ma elus teinud olen, on tõenäoliselt geriljakampaania sotsiaalmeedias ühe Eestis mõnevõrra tuntud mehe aadressil, sest ta juhtumisi häkkis mu arvutisse ja tol ajal oli naistevastane vägivald meie ühiskonnas nii suur tabuteema, et mitte keegi ei julgenud sellest isegi poolavalikult rääkida. Vägivalda lihtsalt ei olnud. Kui sulle teise käitumine ei meeldinud, siis olid ise selles süüdi. Muuda oma suhtumist – soovitas üks psühholoogiharidusega hirmrikas naine, kes on mitme menuraamatu autor. Sest olukorda sa ju muuta ei saa.
Otsustasin, et just olukord on see, mida on vaja muuta ja muutuse loomine väärib vähemalt katset.
Kas ma teeksin seda uuesti? Tõenäoliselt mitte. Geriljaturundus on väga intensiivne töövorm ja iseäranis kui räägid selle kaudu o m a isiklikku lugu, põletab see sind üsna ruttu läbi. Teiseks peab geriljat alati inimestele selgitama. Et jah, see ei ole nagu päriselt sõimamine või emotsionaalne purse, see on nagu perfoormanss, kunst, sotsiaalteatri üks vorme ja tegelikult saab teine inimene iga kell paluda etendus lõpetada (aga paljud miskipärast ei palu, sest nad ilmselt kardavad, et sellest palvest tehakse uus postitus või “etendus”). Kolmandaks, vaatamata sellele, et gerilja on suurepärane võimalus juhtida kiiresti väga paljude inimeste tähelepanu põletavale ühiskondlikule probleemile, mis muidu maha vaikitakse, jätkub siiski ka neid, kes arvavad, et sa lihtsalt sõimad või kotid mingit ühte persooni ja mõnel juhul hakkavad arvama, et see inimene on paha-paha, teisel puhul aga teevad järelduse, et sina käitud valesti. Ja hoidku jumal, kui mõni neist kunsti ja kommunikatsiooni mittemõistvatest inimestest peaks õiguskaitseasutuses töötama! Pealtnägija saaks terve tõsieluseriaali teha ametnikest, kes ei saanud üldse aru asjadest, mille kohta nad otsuseid pidid langetama. Tuleb aga tunnistada, et paraku just sellistes asutustes töötavadki liiga sageli inimesed, kel tegeliku eluga kokkupuude kasin, teatrisse ja kinno väga tihti ei jõua ning huumorimeel puudub täiesti. Aga see selleks, minu geriljakampaania ei jäänud juriidilises mõttes mitte kellelegi ette. Vastaspoole advokaat kasutas hoopis mu väidetavaid e-kirju, et näidata, et mees, kelle häkkimisest kampaania tegin, tunneb, et tungin ta eraellu ning ei soovi minuga rohkem suhelda.
Seekord räägin aga tagamaadest, kuidas ma geriljakampaaniani jõudsin ja miks valisin just sotsiaalmeedia oma väljendusvahendiks.
Üks oli selge. Kui inimese kallal vägivallatsetakse, kui näiteks tema arvutisse häkitakse ja tutvutakse kõige isiklikuga, mis sealt leida võib, saab see inimene pööraselt vihaseks. Jah, tõenäoliselt ta ka kardab, aga ta ei räägi sellest hirmust mitte kellelegi ja pöörab hirmu sublimeerides hoopis vihale tuure juurde. Seega oli mu eesmärk kampaaniat tehes näidata, kui vastik see tegelikult on mulle endale, kui keegi mu kallal (vaimselt) vägivallatseb. Ja muidugi näidata ka seda, et igal teol on tagajärg. Et kui provotseerid kelleski viha ja hirmu, siis saad selle varem või hiljem tagasi. Suurelt.
Sotsiaalmeedia valisin ma kahel põhjusel. Esimene on ilmne – see on väga odav, põhimõtteliselt tasuta, kui mitte arvestada seda, et vajad interneti kasutamiseks vähemalt ühte nutiseadet, mis on võrku ühendatud, ja tänapäeval on paslik mainida ka elektrikulu. Teine põhjus on samuti lihtsasti äraarvatav – sotsiaalmeedias levib info nagu kulutuli, auditoorium on hoomamatu ja viraalsus tuleb nagu iseenesest. Seda, kui paljud inimesed su postitusi näevad ja loevad, on teinekord raske mõõta, sest kõige skandaalsem kraam ei saa palju laike või kommentaare, aga need levivad.
Kolmas põhjus on aga natuke isiklikum. Nimelt lubas too mees postitada endast alavääristavaid ja inetuid fotosid ühel neiul sotsiaalmeediasse mitmeid aastaid. Tüdruk tegutses põgusalt ühes minu juhitud projektis vabatahtlikuna, tundsin teda hästi. Ja mind häbistati nende fotode eest korralikult mu sõprade ringis. Näiteks on siiamaani ühes sotsiaalvõrgustikus olemas pildid mehest, kes on juuksed läbihigistanud ja mugib nii himukalt mingit eksootilist puuvilja, et ninakarvad praktiliselt paistavad. Teise foto all on kiri, et kui mees polnud juba nädal aega tilkagi võtnud, siis tekkis mure ja ta tuli kiiresti veiniistandusse tarida. Kõige piinlikum oli aga foto, kus mehel oli seljas Miki-Hiire pildiga keep, käes poolik viinapudel ja näol purjus inimese õnnis-lollakas naeratus. Selle peale naersid mu sõbrannad kõige rohkem ja proovisid isegi lohutada. “Kuule, kas see mees ei tööta mitte kommunikatsiooni spetsialistina? Miks ta laseb endast neid pilte üles panna?” Või siis: “Ah, tundub, et see oli mingisugune festival ja ju siis vihma hakkas sadama ja võib-olla seal ei müüdudki teistsuguseid kilekaid ja tal oli lihtsalt külm.” Mille peale ma muidugi väitsin, et kui tegemist on Rammsteini või muu sarnase bändi rokk-kontserdiga, siis seal kindlasti ei müüa mikipildiga kilekaid, seega oli see kilekas nimme kodust kaasa võetud ja mehele selga antud, et saaks vennikest avalikult sotsiaalmeedias mõnitada.
Hiljem sai see neiu lapse ja jätkas üsna samasugust stiili lapsest postitusi tehes. Näiteks pani ta üles lapse isa peale vihastamise järel foto lapse labakäest. Kuna laps on väidetavalt downi sündroomiga sündinud, siis pidi käsi selle diagnoosi reetma. Ühes teises videos hüpitatakse-väntsutatakse sama last umbes pooleaastasena brasiilia sambarütmide saatel ja lapse ema kihistab kõvasti telefoni. Kes taustainfoga kursis, siis teab, et video eesmärk oli lapse isale “ära panna”.
Ma ei tea, miks see noor naine niimoodi käitus. Tänaseks on ta vähemalt oma Instagrami konto privaatseks muutnud, nii et postitatud labasusi näevad umbes kakssada inimest, kes ta kontot jälgivad.
Minu geriljakampaania kõige võimsam sõnum oli sotsiaalmeedia postituste kriitika. Kas sul on hea tunne, kui alandad teisi sotsiaalmeedias ja keegi selle siis sinu vastu pöörab? Kas eraelu haavatavaid detaile, näiteks kaaslase alkoholiprobleeme, on vaja ikka kogu maailmaga jagada? Kas labased pildid ja videod omaenda lapsest… päriselt meeldivad sulle endale?
Panen kokku lapsevanematele suunatud sotsiaalmeedia koolitust ja erinevate spetsialistidega suheldes tuleb välja, et paljud inimesed ei mõtle mitte kunagi sellele, kuidas nende postitatud sisu lähedasi mõjutab. Aga tasuks mõelda. Sotsiaalmeedia on avalik ruum ja ühel või teisel moel mõjutab su käitumine kõiki sind ümbritsevaid inimesi, kõige enam su oma peret ja sõpru.
Kuni koolitus valmis saab, loe kiiret spikrit sotsiaalmeedias toimetamiseks SIIT.
