Kuidas suhelda MEEDIAGA kui ajakirjanik on rumal?

Ma ei ole kohanud veel mitte ühtegi eestimaalast, kes kirjeldaks oma suhtlemiskogemust mõne meediaväljaande esindajaga kui “meeldivat”, “sooja” või isegi “elutervet”. Loomulikult on toredaid erandeid, ka mina ise nende hulgas, kui ajakirjanikutööd teen, kuid pahatihti suudab ajakirjanik rohkem segadust ja pahandust tekitada kui alguses oli, selmet aidata kaasa tegelike probleemide lahenemisele. Mujal maailmas on meedia iga ausa kodaniku koostööpartner, meil pahatihti aga viimane instants, millega vääralt käitunud inimest hirmutada, enne kohtusse pöördumist.

Kuidas siis ikkagi võrdlemisi ebameeldivas olukorras nagu tänane Eesti meediamaastik paljuski on, tervet mõistust ja elurõõmu säilitada ning oma tegemistest laiemale avalikkusele kui vaid isiklik tutvusringkond teada anda?

photo-1444653389962-8149286c578a
Foto: Olu Eletu, unsplash.com

Ütlen alustuseks ära, et minu enda seni kõige positiivsem kogemus meediasuhtlusest pärineb koostööst “Pealtnägijaga” 2015. aasta kevadel. Olin tookord mureliku kodaniku, mitte PR spetsialisti rollis. Suhtekorraldajatega proovivad Eesti ajakirjanikud üldjuhul viisakalt läbi saada, lihtinimene ega tema elu või arvamus ei maksa pahatihti aga “punast krossi ka”. “Pealtnägija” on selles osas tõeliselt meeldiv ja professionaalselt heal tasemel erand. Taaskord on paslik kasutada tänasel päeval võrdlemisi mannetuna mõjuvat kujundit “nagu välismaal”. Kuid Mihkel Kärmas ja tema tiim teevad suurepärast tööd ning kedagi heade tulemuste eest kiita pole ometi häbiasi!

Kuidas aga säästa oma närve ja raha
(kohtukulude arvelt), kui Sinu vastas on natukene vähem intelligentne ja võimekas inimene kui Kärmas ehk mõni wannabe uuriv ajakirjanik?

Võta vabalt! Ajakirjandus on kõigest üks inimloomingu vorme, mitte absoluutne tõde.

Tasub meeles pidada, et ajakirjanik vahendab infot, mitte ei genereeri lugusid ise. Tema tööriistaks on faktid, mida on võimalik kontrollida ja tõestada, kui vaja. Ajakirjaniku tööaeg ei võimalda aga kindlasti süveneda probleemidesse samasuguse põhjalikkusega nagu näiteks kriminaaluurija seda teeb. Ehk et suhteliselt lühikese ajaga on vaja edastada suures koguses korrastatud tõepärast infot. Ajakirjanduslikele lugudele lisatakse emotsioone ja olustikukirjeldusi, samuti tänapäeval üha agaramalt loo autori ehk ajakirjaniku suhtumist kõnealusesse teemasse või selle kangelastesse. Need loomulikult ei ole ega peagi olema tõesed või objektiivsed. Kõik emotsionaalne vaht, mis loos sees, on subjektiivne ja vajalik lugejas huvi äratamiseks ning suuremate klikinumbrite saavutamiseks. Faktidele keskendumine peaks küll endast lugu pidava ausa inimese päästma, kuid siin hakkab mängima ajakirjaniku isik. Olen täiesti kindel, et näiteks Heimar Lenk ja Mihkel Kärmas suudavad ühest ja samast faktidepuntrast kaks täiesti radikaalselt erinevat lugu välja võluda. Oled nõus?

Minu esimene soovitus: kui suhtlemine ajakirjanikuga vaatamata Sinu heale tahtele ja püüdlikkusele ikka täitsa viltu kisub ja esialgsest infost saab kokku käkerdatud mingi selline plönn, siis ära võta juhtunut liiga südamesse. Lausvalet ja põhjenduseta infot ei tohi ükski ajakirjandusväljaanne ega eraisik avalikult levitada. Laimamine on tsiviilkuritegu ja isegi Eesti ajakirjanduseetika räige rikkumine. Mis viib meid aga järgmise soovituseni.

Tea oma õigusi! Kui ajakirjanik on Sind tahtlikult või hooletusest laimanud, eriti kui loos on kasutatud Sinu ees- ja perekonnanime või Sinu ettevõtte täisnime, siis on väljaandel kohustus vale ümber lükata ja tegelikud faktid esitada ning viisakas telekanal või ajaleht ka vabandab.

Oma õiguste kehtestamisel on nii hea kui halb näide kodanik Varro Vooglaid. Ühest küljest on täiesti imetlusväärne mehe agarus kirjutada kaebusi teda vääriti mõistnud või tema sõnumit kontekstist välja rebinud ajakirjanike kohta (ja seda peaksid ka Sina, hea lugeja, tegema, kui keegi on Su õigusi riivanud), teisalt aga… kulla mees, kui sa hüppad 21. sajandi alguses välja keskaegse retoorikaga ja olematu tõenduspõhise argumentatsiooniga ning kukud selle abil ilmsüütuid geisid materdama, alavääristama ja kutsud ühiskonda üles homoseksuaalide baasinimõiguste rikkumisele, siis mida sa vastutasuks ootad? Et terve mõistusega intelligentsed inimesed püstitaksid sulle ausamba kui rahvavalgustajale?! Gimme a break. Tõepoolest.

Minu kolmas soovitus kõlab banaalsena, aga seda on vaja siiski üle korrata: räägi ajakirjanikule tõtt! 

Esiteks, tõde teeb vabaks. Sul on endal kergem olla, ka siis, kui oled juhtumisi eksinud. Parem on olla aus paharet kui silmakirjalik vagatseja. Enesetunne on parem.

Teiseks ei pea Sa end pingutama ega jätma meelde asju, mida pole kunagi olnud või “konstruktsiooni” loost, millest on olulised detailid puudu. Sa räägid täpselt nii palju, kui Sa mäletad ja nendest teemadest, millest Sa ei taha avalikult rääkida, Sa lihtsalt ei räägi.

“Ma ei soovi seda küsimust kommenteerida,” on täiesti adekvaatne lause, mida ajakirjanikule öelda.

Kolmandaks, kui Sa siiski otsustad valetada ja Sulle oponeeriv osapool suudab lihtsalt tõe rääkimisega kõik Su haledad lausvaled ümber lükata, siis jääd Sa tõeliselt lolli olukorda. Sa kaotad konkreetse ajakirjaniku silmis usaldusväärsuse ja kui Sinu valetamine leiab kajastamist loo lõppversioonis, siis kaob Su usalduskrediit ka kõigi nende inimeste silmis, kes kirjutist loevad või saatelõiku vaatavad. Teiste sõnadega, Sa oled omadega plindris. Päris pikaks ajaks teinekord, olenevalt vale kaalukategooriast. Enamik elus ettetulevaid olukordi ei ole seda väärt, usu mind.

Üks kategooria inimesi, kellel on suhteliselt lihtne avalikkusele valetamisega puhtalt pääseda ja kes nii ise kui kelle lobby-töötajad seda ka järjepidevalt teevad, on riigiametnikud ja poliitikud. Meelevaldne oleks üldistada, et iga riigiteenistuja ja iga poliitik absoluutselt igas küsimuses valetab. Aga nendel inimestel on seda lihtsam teha ja sel põhjusel nad ilmselt aeg-ajalt nii võluvalt luiskavadki. Miks? Sest nende töö eeldab teinekord väga põhjalikke eelteadmisi valdkonnast või juhtumi taustainfo süvitsi tundmist ning igaühel väljaspool seda konkreetset ringkonda lihtsalt ei ole piisavalt teadmisi, et infopähkel läbi pureda. Ma olen ise vaadanud pealt pressiteadete väljasaatmist, kus on mustvalgel kirjas info väga suurte riiklike probleemide kohta, aga mitte mingit sensatsioonilist lugu sellest ei sündinud, sest ajakirjanikud lihtsalt ei saanud aru, et probleem isegi eksisteeris. Lips sirgeks ja tee nägu, nagu midagi poleks juhtunud! Ja see toimibki. Mitte ainult maffiafilmides, vaid igapäevaelus samamoodi.

Kuid mitte ainult head kodanikud pole alati kannatajad ning ajakirjanikud rumalad ja kurjad sensatsioonihimulised nahhaalid. Pahatihti saab hoopis ajakirjanik täiesti teenimatu sõimu osaliseks. Seda on minugagi vähemalt ühe korra juhtunud, kui avalikkuse ees siivsalt käituv neiu, mu oma hea tuttav kusjuures, mu ilmselges hüsteeriahoos lihtsalt läbi sõimas ja pole siiamaani oma toonast tegu mitte kuidagi heastanud. Siit tuleb ka minu neljas soovitus: kui oled ajakirjaniku suhtes valesti või ebaeetiliselt käitunud, siis vabanda.

Ja nagu inglased ütlevad last but not least, siis lõpetuseks jagan ma oma isiklikku põhimõtet ja see on minu tänane viies soovitus.

Ajakirjandus, sealhulgas ka sotsiaalmeedia, on viimane koht enne politsei ja kohtu poole pöördumist, kus jamasid klaarida ja konflikte lahendada, mitte esimene tee.

Kui kõik katsed inimlikult rahumeelseid läbirääkimisi pidades on liiva jooksnud, kaalu probleemsituatsiooni ajakirjanduse kaasamist või kirjuta halvast kogemusest oma sotsiaalmeedia kontol. Vahel kahjuks teisiti ei saagi ja kurjade tegude avalikustamine on täiesti arvestatav regulatsioonimehhanism igas ühiskonnas. Aga siis peab tõesti kuri juba väga karjas olema!

Info avalikustamises peitub suur jõud, iseäranis kanalites nagu üleriigiline televisioon, ajalehed-ajakirjad ja internet. Kõik arusaamatused peale avaliku raha kasutamist puudutavate küsimuste ning poliitika on soovitatav väljaspool avalikku inforuumi selgeks rääkida; kui vaja, siis ka tuliselt vaielda. Ja kui see tõepoolest vaatamata heasoovlikele katsetele ei õnnestu, siis enne teise inimese kohta kriminaalpolitseile avalduse kirjutamist ja tema võimalikku vangisaatmist, võiks ehk tõepoolest katsetada meedia abi. Parandamatu optimistina usun ma, et igaühele tasub anda vähemalt võimalus oma pahategudest karistavat jõudu kasutamata aru saada ning eksimusi heastada. 

Millised on Sinu kogemused meediaga suhtlemisel? Positiivsed? Hirmuäratavad ja hullumeelsed? Hästi tavalised ja mittemidagiütlevad? Anna teada kommentaariumis, palun!


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma isiklikku e-postkasti? 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments

Leave a Reply