Kuidas suhelda väikese inimesega?

Head kombed on nagu tasakaaluharjutus balletitunnis. Selleks, et viisakus loomulikuna mõjuks, on vaja aastaid harjutada. Foto: internet

Me kõik oleme kuulnud sõnapaari “hea lastetuba”. Postsovjetlikus džunglis tasuks need sõnad aga unustada – kui soovid, et keegi Sinust vaimse teerulliga üle ei sõidaks. 27 aastat pärast iseseisvuse taastamist kipub Eestis ikka veel valitsema üksnes jõu ja vägivalla reegel, iseäranis poliitikas ja avaliku sektori asutustes. Head kombed on vanaaegne dekadents, mida argipäeviti televiisorist “Downton Abbey” seriaalis vaadata võib. Kui soovid Maarjamaal edu saavutada – või vähemalt sotsiaalselt ellu jääda -, siis unusta see “viisakuse ja väärtuste” pahn heaga ära. Ei, siiski… kui Euroopa Komisjonist tuleb audiitor või mõni peen välisdelegatsioon, siis otsi välja paar luuserit, kes teavad veel, mida sõnad “tere”, “palun” ja “vabandust” tähendavad ning saada lollikesed naiivsete lääneeurooplastega teed jooma ja lobby-juttu ajama!

Hea kasvatuse kvaliteeti näitab tegelikult hoopis see, kuidas suhtleme nn väikese inimesega. Kodanikuga, kes on meist sotsiaalselt madalamal positsioonil, vähem haritud, vähem mõjukas, vähem kompetentne, naiivsem, kui soovite – rumalam, ebaviisakam jne. Iga inimene väärib samasugust austust nagu president.

Väikesed inimesed teevad sageli asju, mis tunduvad veidrad või ebamugavad, suisa ebaharilikud meie sotsiaalses ringkonnas. Mäletan, kuidas me sõbrannadega napilt 20stena irvitasime naiste üle, kes enesetapu ähvardusel meestelt tähelepanu, raha või kooselu välja pressisid. See tundus nagu lapse käest pulgakommi äravõtmine. Labane, autu ja täiesti naeruväärne. Milleks seda vaja on? Meest, keda saab ähvardada, pole Sul tegelikult mitte kunagi vaja olnudki! Las lollike läheb oma teed. Sama kehtib mehe kohta, kes allub naise ähvardustele. Mine ja riku kellegi teise päev ära oma eksistentsiaalse saamatusega! 😉

Mehed, kellega selliseid asju teha sai, olid igas sõpruskonnas teada ja salajased naerualused. Naised, kes sellist “trikki” kasutasid, muutusid aga paariateks. Keegi ei tahtnud nendega enam suhelda.

Sellisteks väikesteks kodanikeks võib pidada ka töökohal intriige punuvaid kolleege või inimesi, kes hoiavad sihilikult infot kinni. Neid, kes ei vabanda, kui on eksinud. Ka neid, kes tegelevad pisipättustega või suuremate kuritegudega. Ülbitsevad meedias või laamendavad teiste kallal anonüümses netikommentaariumis või sotsiaalmeedias. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Inimesed, kes ei pea lubadusi või jätavad kokkulepitud tasu sihilikult maksmata näiteks. Kõik, mis on tänases Eestis muutunud “normaalsuseks”, oli kunagi põhjus kogukonnast väljaheitmiseks või silmapilkseks vallandamiseks.

Oh, kuidas tahaks sellisele paharetile alles näidata! Sellisele kulub ju korralik kättemaks ära! Kui ta muud keelt ei kõnele peale vägivalla, siis tuleb talle just selles keeles õpetust jagada!

Olete nõus?

Võib-olla siiski mitte. Väike inimene katsetab piire, ei midagi muud. Näiteks Alan Harper seriaalist “Kaks ja pool meest” on just selline tegelane. Kapitaalne luuser, libedik ja igas mõtte väike inimene. Ometi ei ole ta halb; ta lihtsalt testib teiste inimeste piire ja vaatab, kui kaugele tal minna lubatakse. Kindel “ei” peatab iga väikese kodaniku, ka Alani. Aga enamasti inimesed ei oska või ei julge seda kindlat “ei”-d öelda, vaid vastavad kibeduse ja vägivallaga. Ja siis lähevad asjad hapuks. Tavaliselt.

Piire on võimalik seada edukalt ka nii, et jääd ise väärikaks, suureks inimeseks. Andestavaks ja lahkeks, ent nii sihikindlaks, et iga väike inimene astub Su teelt piinlikult suure kaarega kõrvale. Kättemaks on nõrkadele, ütleb rahvasuu. Tugev inimene usaldab saatust ja laseb karmal musta töö ära teha.

Seriaalis “Downton Abbey” mängib Michelle Dockery suureks leedi Mary Crawley. Naise loodud tegelaskuju on otsekohene, tal on alati oma arvamus, mida ta võimaluse korral väljaütlemata ei jäta, ta suudab vaid ühe lausega end elegantselt kehtestada ja lõigata läbi sotsiaalsete tabude köidikud, ometi ei ületa Mary mitte kunagi piire halvas mõttes. Ta ei ole õel. Ta ei maksa kätte ega punu intriige, kui tal on selleks võimalus. Kui keegi on talle liiga teinud, siis konfronteerub ta inimesega viivitamatult ja annab teada oma arvamuse. Kui on vaja, siis ta tegutseb ja teavitab inimesi. Maryt kardetakse, aga armastatakse samavõrd. Märkimisväärne osa “Downton Abbey” sarjast on pühendatud sellele, kuidas Mary pereliikmed ja lojaalne teenijaskond püüavad maha rahustada skandaali, mille traagiliselt lõppenud armuseiklus noorele naisele kaela tõi. Keegi ei sunni neid inimesi Maryt aitama. Nad siiralt tahavad, et tal hästi läheks. Sest nad usuvad temasse. Nad tunnevad end tema juuresolekul ja tema juhtimise all kaitstuna, turvaliselt.

Ja just see omadus – pakkuda kaasinimestele turvatunnet üksnes oma kohalolekuga ja eksistentsiga – on miski, mis teeb mõned meist suuremaks kui teised. Kas pole nii?

Leedi Mary Crawley seriaalist “Downton Abbey”. Foto: Pinterest

Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 2
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    2
    Shares

Comments

comments