Kuni 35 – alles laps?!

Foto: Evan Phillip, Unsplash

Äsja teleesilanastunud seriaal PANK pani ka mind nostalgilise pilguga 1990ndatesse tagasi vaatama. Aga hoopis teise nurga alt kui seriaalitegijaid.

Guugeldasin sarja ootusärevuses järgemööda läbi kõik kunagise Hansapanga ja verivärske kultussarja asutajaliikmed-peategelased ning muhelesin meenutusest k u i enesestmõistetavana me nonde inimeste elustiili, mida vahendas lahkelt ajakiri Kroonika, toona võtsime. 40+ vanuses mehed valisid endale firma töötajate hulgast endast viisteist aastat nooremaid sekretäre, kellega hiljem abiellusid, ning nood naised kiitlesid hea abielupartiiga täiesti siiralt mainekate naisteajakirjade veergudel. Iga endast lugupidav miljonär üritas maksupettust ja sattus sellega mitte ainult seltskonnamelu, vaid ka uuriva ajakirjanduse keskmesse. Korraga jäi mu pilk peatuma ühes ajaleheartiklis toodud über-eduka noore mehe vanusel – 35. Kolmkümmend viis aastat??! Hüva, see on natukene parem kui 26. Aga ikkagi v e r i noor inimene. See 35aastane mees oli tolleks hetkeks juhtinud juba mitu head aastat Eesti üht edukaimat panka ning Kroonika kirjutas sellest, kuidas ta juuksed hallinesid väga kiiresti.

Arenenud läänes ehk vanas Euroopas on 35 just see maagiline piir, mil inimest hakatakse professionaalses mõttes tõsiselt võtma, mil lapsepõlv saab läbi ja aeg vastutada on käes. Mil kõigist võimalikest elustsenaariumidest on välja valitud see tee, mida inimene soovib käia.

Harilikult tähistab see vanus ka pereloomist või pereplaneerimise algust. Enne 35 on elu üks pidu ja pillerkaar, õppimine ja reisimine, maailmaavastamine, -parandamine, -muutmine ning iseenda tundmaõppimine.

Kuni 35aastastele antakse suuremad eksimused kergemini andeks; ehkki enamikul inimestest ei avanegi nii noorelt võimalust midagi katastroofilist kokku keerata – kuna neil lihtsalt puudub võim ja vastutus.

Loomulikult on IT-noormiljonäride ja startupperite põlvkond löönud vanuselise hierarhia mõnevõrra kõikuma. Mark Zukenberg – kes veel ei olegi maagilist 35 piiri ületanud – oli kõigest 19, kui asustas maailma suhtlemiskultuuri muutnud ning kujuteldamatult suurt rikkust tootva suhtlusportaali Facebook. Aga tema ja käputäis teisi imelapsi on siiski vaid üksikud andekad ja õnnelikud, kes kõigutavad lääneühiskonna status quo‘d sama energiliselt kui kunagised hansapankurid iseseisvuse taastanud Eesti riigi majandust.

Mäletan siiani esimest tõsisemat kultuurilist “kokkupõrget” läänemaailma noortega suheldes, kui 2005. aasta suvel imestasin siiralt, et mu toonase boyfriendi ema leidis endale uue mehe.

“Kui vana ta uus kaaslane siis on? 75?” pakkusin huupi ja täiesti siiralt.

“Mis sa ajad? Selline mees on tema jaoks liiga vana! Ta hakkas oma kunagise klassivennaga semmima, nad mõlemad on 50aastased,” vastas mu bf.

“Misasja?” turtsatasin ma naerma. “50aastane mees on koos 50aastase naisega?! Päriselt?! Meil sellises vanuses mehed üle 25aastaseid naisi ei vaata.”

Nüüd oli minu sakslasest poiss-sõbra kord üllatunud olla. Pigem šokeeritud, siiski.

“Millest need kaks inimest omavahel räägivad? 25 ja 50?”

“Ma ei tea. Ilmselt nad ei räägigi eriti.”

♥♥♥

Veel meenus mulle aasta 1993. Käisin siis Enelini moekoolis ja unistasin supermodelliks saamisest. Olin 12. Aga supermodellinduses, eriti Ida-Euroopas, oli see just paras vanus alustamiseks. Õnneks läks too kool järgmisel sügisel pankrotti ja mu modellikarjäär jäigi vaid unistuseks – ning draamad ja jagelemised vanematega selle võrra olemata.

Osa sellest unistusest oli seotud ühe lugupeetud pedagoogiga, kes suure õhinaga jutustas meile esimesest Eesti tüdrukust, kes sõitis välismaale modellitööd tegema, taskus 100 000 kroonine leping. Too tütarlaps oli 13. Ja see oli tema oma raha, mille ta auga välja teenis. Kummardus õpetajale, et ta innustas noori suurelt unistama ja majanduslikule iseseisvusele mõtlema; kahju, et ei tema ega keegi teine näinud noil pöörastel aegadel noorele kaunile naisele muid võimalusi elus edukas olla ja silma paista kui (super)modellindus ja/või jõuka mehe koduperenaiseks olemine.

Eesti ühiskond tervikuna elas 1990ndatel unistust, mida Madonna oli parodeerinud juba kümmekond aastat varem:

Naljakas, mis?

Jalutasime sõbraga Inglismaal vana kloostri varemetele loodud pargis. See paik tundus ebamaiselt rahulik ja multidimensionaalne. Purskkaevud vulisesid vaikselt ja murul uitasid valged tuvid. “See on nagu Avalon!” kilkasin mina.

“See koht oli ka minu lemmikpaik, kui oli noor,” tunnitas mees. “Ma tegin oma elu esimesed LSD tripid siin.”

“LSD?” Sõber oli minust umbes 15 aastat vanem, aga mu hämming oli siiras.

“Jah, tol ajal tegid kõik LSD-d. Aeg oli selline.”

Korraks mõtlesin endast 15 aastat vanematele eestlastele. “Oh, kus me selle põõsa all peeti või puskarit jõime!” õhkavad nemad ilmselt oma noorust meenutades.

“Kas LSD õudseid hallukaid esile ei kutsu?” tahtsin teada.

“Alguses mitte, tripid olid üliägedad. Kui need õudseks muutusid – ja need muutusid päris kohutavateks -, siis ma jätsin aine tarvitamise järele.”

 

Võib-olla välismaal ei ole kõik parem olnud kui meil, aga värve ja pooltoonide varjundeid on nende lugudes rohkem. Siiski, 1990ndad olid üliägedad – ma olin piisavalt noor, et mitte sattuda mõne maffiamehe pruudiks või missiks (kui missivalimised veel popid ja glamuursed tundusid) ning piisavalt vana, et midagi maailma asjadest juba taibata ja osata end natuke kauemaks suveõhtutel linnatänavatele hulkuma valetada. See oli ilus aeg. See oli pöörane aeg. See oli kõigi võimaluste aeg. Ka siis, kui olid naine ja kõigest 12-13.


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 1
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    1
    Share

Comments

comments