Lara Land

Keira Knightley Larana “Dr Živago” televersioonis 2002. aastal. Foto: Pinterest

Kolm aastat tagasi viis elu mind juhuse tahtel kokku naisega, keda ma tõenäoliselt mitte kunagi ei unusta. Naisega, kes kandis endas ühe hääbuva maailma hiilgust, õudu ja suursugusust. Naise nimi on Larissa, temas segunevad ukraina ja vene päritolu ning üks tema lähisugulastest juhtis aastaid tagasi okupatsioonivõimu salateenistust siinsamas Eestis.

Venemaas on midagi suursugust. Grandioosset. On see võim, paljuräägitud suur vene hing või midagi hoopis muud? Ma ei tea. Aga kõik, mida sealkandis viimaste sajandite jooksul tehtud on, paneb inimesi üle maailma ahhetama. Polegi tähtis, kas heas või halvas mõttes. Ka kõik maailmarändurid, keda kunagi oma sohval majutasin, soovisid vähemalt korra elus Venemaal ära käia. Huvi pakkus see riik nii šotlastele kui brasiillastele, prantslastest rääkimata. Rahvus polnud oluline; inimesed lihtsalt tahtsid Venemaad oma silmaga näha – avalikkuse ette jõudnud kommunismiõudustest hoolimata… või hoopis nende tõttu?

Kolm aastat tagasi sai mulle selgeks, et eestlased ei ole kuigi külalislahke rahvas. Enamikel meist pole isegi korralikku külalistetuba, kuhu ootamatult külla saabunud sõpru või sugulasi majutada. Kuna ma ei soovinud tol eluperioodil päris üksi enam elada, vaid vaatasin pigem toa- või kaasüürilisevõimaluse poole, siis jätsid mu eesti sõbrad mu pehmelt öeldes kuivale. Ehkki ka nende hulgas oli toredaid erandeid, kes kõhklemata abi pakkusid. Üks ülbe eesti naine aga pakkus mulle näiteks võimalust  magada kuu aega tema Pelgulinna korteri läbikäidavas toas diivani peal “kõigest” 250 euro eest! Samal ajal elas korteris ta ise ja veel mingid välismaalased kõrvaltoas. Mitte et mul segasummasuvilate vastu otseselt midagi oleks, aga selline nöörimine ei tundunud mitte ainult alatu, vaid äärmiselt matslikuna. Õnneks oli tegemist mu tuttava tuttavaga, mitte isiklikku sõpruskonda kuuluva inimesega.

Ja nõnda saabusingi ma ühel märtsipärastlõunal kitarri ja kohvriga Larissa šikki kahekorruselisse korterisse.

Mu ülikooliaegne boyfriend jagas sõpradega oma nõukogudeperioodil Soome laevadel töötanud sugulaste korterit. Nii et punased sametkardinad, plastiklilled, mis päriselt nägidki ilusad välja, ja liitrine pudel Chanel Nr 5 vannitoariiulil ei tundunud veidra utoopiana kusagilt kaugelt unenäost, vaid kuulus 1970-80ndatel priviligeeritud inimeste elustiili juurde sama loomulikult kui kaasajal modellid miljonäride käevangu.

Aga Lara kodust õhkus hoopis teistsugust luksust. See ei olnud läänest kokku kuhjatud ja salaja Eestisse toodud tavaar, vaid see oligi ehe nõukogude glamuur. See mõjus. Iga impeerium võtab jalust nõrgaks, kui sellele otsa julged vaadata, ükskõik, kas tegemist on kurjuse impeeriumiga või mitte.

Me saime Larissaga väga hästi läbi. Aga vaatamata suurepärasele intellektuaalsele ja emotsionaalsele klapile, mis meid inimestena liitis, tulime me siiski kahest täiesti erinevast maailmast.

Näiteks küsis Lara täiesti heatahtlikult ja siiralt: “Tak što vsjotaki ne bõl fašist?” minu vanaisa kohta, kes viidi Siberi vangilaagrisse ilma kohtuotsuseta sellepärast, et ta oli koos teiste külameestega ajanud laiali nn hävituspataljoni jõugu – röövlisalga, kes mõrvasid jõhkralt imiku ja ülekaheksakümnese vanamemme. Jäin tookord ehmatusest ja üllatusest nii sõnatuks, et ei osanudki midagi kosta või arvata. Larissa ei mõnitanud; ta lihtsalt arvaski, et nõukogude võim küüditas Siberisse ohtlikud ja pahatahtlikud fašistid. “No loomulikult tuli ka eksitusi ette,” noogutas Lara mõistvalt mu isa perekonna lugu kuuldes. Hmm, “eksitus” see nüüd küll ei paistnud.

Enamik noori või nooremapoolseid eestlasi nagu mina ja paljud mu sõbrad vaatavad nõukogude okupatsioonile tagasi kui ajaloolisele eksitusele. Mingil põhjusel läksid inimesed Venemaal hulluks ja tegid revolutsiooni, millel oli traagilised ja ülirasked tagajärjed. See on mõnes mõttes täiesti loomulik ja kohati suisa paratamatuna näiv asjade käik. Olid ju kommunistid väheharitud inimesed, sageli ühiskonna vaeseimast, et mitte öelda põhjakihist pärit kodanikud, kes jõid lakkamatult alkoholi ja vägivallatsesid. Minu ja mu kaasaegsete ettekujutustes on bolševike revolutsioon midagi niisugust, kui Tallinna kodutud haaraksid relvad ja püüaksid Toompead vallutada. Naeruväärne. Häbitu. Kahetsusväärne. Eksitus. Mis sai teoks ainult sellepärast, et neid eluheidikuid oli nii kohutavalt palju võrreldes korralike inimestega, kes tegid tasuvat tööd ja said endiga hästi hakkama.

Alles Larissaga vesteldes sain lõpuks aru, et selline arusaam ajaloolisest eksitusest on hoopis eksitus minu enda peas ja mõtteruumis. Enamik vene inimesi nii ei mõtle. Hullemal juhul peavad nad samaväärseks ajalooliseks eksituseks nagu mina ja mu mõttekaaslased nõukogude võimu kehtestamist Venemaal ning Balti riikide vallutamist hoopis sovjetlikku maailmakorra kokkuvarisemist. Aga mida, te kullakesed, siis illusioonidele ja lausvaledele ning manipulatsioonile rajatud ideoloogiast siis ootasite??? Nii hüüatan ma sisimas.

Keskmine vene inimene võtab aristokraatia asendumist sotsialismiga umbes samamoodi nagu paljud eestlased suhtuvad Keskerakonna hiljutisse võimuletulekusse Eestis. Saaks paremini, aga tühja kah, las nad siis möllavad natuke ja teevad rumalusi, küllap see jama peagi läbi saab, sest otsused on nii läbinähtavalt jätkusuutmatud, et mitte öelda irratsionaalsed. See on ju poliitika. Nii need asjad lihtsalt käivad. Keskerakonna võimupositsioon ei ole mitte “ajalooline eksitus”, vaid üks periood Eesti ajaloos.

Mõistate erinevust?

Larissa rääkis mulle väga isiklikke lugusid vaesusest, milles inimesed tema vanemate ja vanavanemate nooruses elasid. Sellest, et tema ema poleks tõenäoliselt eales pääsenud ülikooli, kui kommunistlikku riigipööret poleks toimunud. Mitte sellepärast, et Lara ema rumal inimene või naine oli, vaid sel põhjusel, et saja ja rohkema miljoni inimesega riigis pääsevad marjamaale v ä g a vähesed. Lihtsalt sellepärast, et neil on tiitel ja otsustamisõigus. Meie eestlastena, kes me elamegi hästi tihedalt koos ja keda on hirmvähe, ei kujuta sellist konkurentsi hästi ette. Töötad kogu elu vabrikus, r*isk, sest su perekonnanimi on tavaline!

Stalinistlikke õudusi võttis Lara teatud kahetseva reserveeritusega, kuid vägivald käib ju võimuvahetusega paratamatult kaasas, uskus ta. Kui kutsusin teda kaasa filmi “Risttuules” esilinastusele, siis teatas naine, et ta ei soovi nii masendava teemaga lähemalt kokku puutuda. Kuid ta ei suhtunud kuidagi üleolevalt või halvustavalt sellesse, kui mina filmi vaatama läksin – Lara andis veel oma kleidigi mulle kanda – või kui ma 25. märtsil Vabaduse väljakul küünla süütasin. See on teie rahva kannatuste ajalugu, noogutas ta mõistvalt. Seda on vaja mäletada. Aga mind see isiklikult ei huvita ega puuduta.


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti?

 

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments

Leave a Reply