Tänase võrdse palga päeva puhul otsustasin kirjutada abitutest meestest, kes ei saa kuidagi hakkama isegi mõttega sellest, et naised teenivad sama palju raha kui nemad.
Kujutleme hetkeks olukorda, et õpetaja, kes loomulikult on naissoost, paneb kõigile poistele hindeks 3+ hoolimata sellest, kas või kui hästi noormehed õpitud materjali oskavad. Lihtsalt sellepärast, et nood on poisid ja kolm on teadupärast koolipoisi hinne ja poiste jaoks pole ju õppimine niikuinii oluline… sest pärast kooli lõppu riisuvad nad rahalises mõttes koore nii äris kui palgatööl.
Mis te teeksite, kui teie poja klassijuhataja teile sellist juttu räägiks?
Läheksite marru? Helistaksite koolidirektorile? Hakkaksite teiste poiste emadega-isadega allkirju koguma, et need haridusministeeriumisse saata? Teavitaksite kohalikku meediat? Helistaksite “Pealtnägija” toimetusse?
Selle kõige peale aga muigaks küpses keskeas õpetajaproua ning teataks kuivalt, et “selline virisemine võiks ükskord ometi lõppeda, sest me kõik teame, et ega see madalam hinne ju poisse tegelikult ei mõjuta, ühiskonnast rääkimata”.
♥
Kõlab tiba absurdselt?
Aga täpselt niisugune olukord meil Eestis valitsebki. Ei, mitte koolis, Jumal tänatud! Ehkki kaudselt ka seal, ehkki mitte meessoost õpilaste suhtes. Just sellist naeruvääristamist ja mõnitamist peab kogema viimaste andmete järgi 26,9% Eestis töötavatest naistest. Sel lihtsal põhjusel, et neil pole füsioloogiliselt peenist ja põskhabet ette näidata ning nad saavad vähem raha. A i n u l t sel põhjusel, et nad on naissoost. Haridustase, tööalased oskused, kogemused ja kõik muu ei huvita mitte kedagi. Või tööandjat igatahes mitte. Las arg naine orjab, ta on ju nõus, kui talle näkku pissitakse!
Sooline palgalõhe, millega üle ilma kurikuulsust lõikame, on üks peamisi põhjusi, miks igasugu e-projektide kiuste laiub musta laena tänaseni Eestimaa kohal “Ida-Euroopa” jõhker ja halvamaiguline loosung.
Ütlen ausalt, et ma pole oma elus veel kohanud meest, keda ma reaalselt VAJAKSIN.
No umbes nagu ma v a j a n kord kuus tampoone, või igapäevaselt toitu.
On mehi, kellega on tore, meeliülendav ja koguni õnnestav koos aega veeta. On mehi, kelleta ma oma elu hetkekski ette ei kujutaks. On mehi, kes toovad minu jaoks päikese välja ka väga hallil päeval. Ja on mehi, kelle nimel olen valmis tegema meeletusi. Kuid pole mitte ühtegi meest, keda mul oleks vaja sama hädasti kui näiteks toitu ja tampoone. Neid viimaseid, muide, saab meie ühiskonnas osta just RAHA eest.
Arutasime hiljuti hilisteismeliste neidudega, et huvitav, kas vanasti olid mehed tõesti vähem saamatud kui tänapäeval, et kuskohast on pärit see kurikuulus “prints valgel hobusel” müüt. Me kõik tunnistasime, et mehed, keda oma elus kohanud oleme, vajavad rohkem naisi kui vastupidi. Et nad kipuvad olema märksa saamatumad kui meie. Ja käsi südamel, mehi, keda mina elus jamadest välja ja muredest üle aidanud olen, on tänaseks rohkem kui kahel käel sõrmi. Mehi, kes mind oleksid tõsisest kriisist päästnud – mitte ühtegi. Siiski, oma emotsionaalset või materiaalset tuge on pakkunud mulle vajadusel päris mitmed mehed.
Ent kindlasti pole mitte ükski mees kasutu – isegi, kui tal on kuraasi ja teadmisi-oskusi mõnevõrra vähem kui minul või mõnel teisel edukal naisel. Minu jaoks on mees enamasti see hädavajalik tegelane igas projektis ja ettevõtmises ilma kelleta poleks võimalik suurepärase lõpptulemuseni jõuda. See keegi, kes lisab i-le täpi. Päästab päeva. Lisab koogi sisse küpsetuspulbrit, kui soovite naiselikku metafoori kasutada, et kogu ettevõtmine untsu ei läheks. Umbes nagu hiireke tuntud muinasjutus “Naeris”.
Ja ma ei soovi siinkohal teha liiga mitte ühelegi mehele. Ma tean suurepäraseid inimesi, mehi, kes teevad vähemalt sama pühendunult ja palju tööd nagu näiteks mina ja veel paljud naised. Kes on võimekad, üllad ja andestavad. Aga neid on nii kuramuse vähe!!! Palju, palju vähem kui võimekaid naisi. Ometi kinnitab statistika meile palganumbrite näol hoopis vastupidist.
Head võrdse palga päeva!
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti?
