Miks nad saavad?

Ed Robertson

Soovitan kõigile lugemiseks Eesti Ekspressis ilmunud ja veebis tasuta kättesaadavat artiklit lähisuhtevägivallast. Eero Epner on teinud väga head tööd. Vägivallakirjeldused on täpsed, õõvastavad, muljetavaldavad. Abitut nõutust on palju, konstruktiivseid lahendusi justkui polekski. Aga see ei ole autori süü, vaid selline on Eestis levinud suhtumine vägivallaprobleemide puhul. Meid ju küüditati, teate küll. Vägistati ja rööviti ja tapeti ja me ei saanud mitte midagi sinna parata. Me olemegi saamatud ja kaitsetud. Taara avita!

Lähisuhtevägivalda ei ole kohane võrrelda küüditamisega. 

Täna kirjutan ma sellest, miks lähisuhtevägivald üldse juhtuda saab naise vaatepunktist, kes on ise päris jõhkra vaimse vägivalla üleelanud.

Minu õnn – ja võib-olla mõnel puhul ka õnnetus – on mu suurepäraselt töötav ratsionaalne mõtlemine ja vahe mõistus. Kogen küll väga intensiivseid ja sügavaid emotsioone, aga näitan neid välja valikuliselt ja inimestele, kellega soovin emotsioone jagada. Ka mu palju kõmu tekitanud Facebooki kampaania, et tollele samale lähisuhtevägivalla episoodile ja lähisuhtevägivallale laiemalt tähelepanu tõmmata, oli oma paduemotsionaalsuses siiski hästi planeeritud ja hoolikalt ning täpselt ellu viidud. Jah, ka emotsionaalselt oksendada ja väga tugevaid tundejuppe sõnadesse panna saab nii, et sul on selge plaan ja su ratsionaalne mõtlemine juhib protsessi. See nõuab omajagu harjutamist. Mina olen emotsioonide teadvustamist ja käitumise juhtimist teadlikult õppinud ning praktiseerinud 2005. aasta sügistalvest saadik, meetodi nimeks on vägivallatu suhtlemine (ingl k nonviolent communication).

Miks siis need mölakad mehed saavad naistele – ja pahatihti ka lastele – nii palju kurja teha? Miks meie, naised, lubame endaga nii halvasti käituda?

Ma ei oska kõigi vägivalda kogenud naiste eest vastata, aga ma saan rääkida oma loo.

Minu lugu on õigupoolest väga lihtne. Ma armusin ülepeakaela ära.

Ma ei oska seda tunnet ega omaenda käitumist mitte kuidagi selgitada. Mul on häbi seda isegi tunnistada, sest kõik, mis pole ratsionaalselt põhjendatav, tundub mulle labane, nõrk, vale ja kuidagi kohatu. Kõigele siin maailmas on seletus, ka päikesesüsteemi tekkele, Piibli loomismüüdi ebaloogilisusele ja küsimustele, kust siis ikkagi tuleb tolm ja kuhu kaob raha. Maailm on loogiline, struktureeritud, terviklik. Isegi kaoses peitub oma loogika. Aga oma tunnetele ei osanud ma mitte mingisugust selgitust leida, kuna minu armumiseobjekt kohtles mind halvasti (ignoreeris ja oli ebaviisakas; hiljem häkkis, valetas ja korraldas mulle psühhoterrorit) ja ometi olin ma valmis politseile peaaegu et valetama ning keeldusin enda kaitseks asitõendeid esitamast, kuna soovisin teda kaitsta. See on lihtsalt kõige ekstreemsem näide toimunust. Ma ei käitunud selle inimese suhtes mõistlikult. Olin tegelikult suures hädas, aga inimesi see eriti ei kottinud. Võib-olla täna juba kotib, ma ei tea.

Ma ei ole mitte kunagi midagi niisugust tundnud. See inimene tundus täiuslik.

Sõbrannad irvitasid, kui temast ilmus sotsiaalmeediasse järjekordne labane postitus ammu enne seda, kui mina oma lähisuhtevägivallateemalist kampaaniat alustasin. “No aga võib-olla tal ei olnud teist kilekat võtta ja oli külm!” muigas sõbranna ja nautis iga sekundit mu alandatud olemisest, kui vaatasime koos avalikult Instagrami üleslaetud fotot ligi 40aastasest mehest, kel on seljas Miki-Hiire pildiga kilekas, näol lollakas naeratus ja käes peaaegu tühjaks joodud viinapudel (mis ilmselt selgitas naeratuse päritolu ja nõusoleku andmist niisugusel pildil poseerida). Vahel vaatas sotsiaalmeediast vastu hoopis mehe ajamata habemega ja pohmellipaistetuses silmadega lõust. Sõbrannad irvitasid, mina neelasin pisaraid alla ja kuulasin salaja vanu iiri meremeeste laule, mis on sageli kurvad jutustused liiderlikest tütarlastest, kes kuritarvitanud meeste usaldust. Puhas hingevalu ja alandus. Ma tundsin seda kõike. Ma kogesin kõige halvavamaid ja ebamugavamaid emotsioone, mida inimene elu jooksul kogeda võib.

Ja ometi ma peaaegu et valetasin politseile tema kaitseks.

Miks?!

Ma ei suudaks teha eales midagi niisugust, mis teda haavab või talle kannatusi põhjustab või ta kuidagi ohtu seab.

Ja siin peitubki konks, millest enamik inimesi pole vist aru saanud.

Ohver on ohver, sest ta ei kaitse ennast. Tal puudub motivatsioon ennast kaitsta. Armastus ei ole loogiline; armastus on tänapäeva psühholoogide arvates anomaalia. Küll eluks vajalik anomaalia, aga täiesti teistsugune seisund võrreldes seda, mida tavaliselt normaalsuseks peetakse. Armunud inimene käitub nagu kõige hullem kaassõltlane – ja tihti me olemegi seda. Kõik need tublid tüdrukud, kes ei kohku mitte ühegi keeruka tööülesande ees tagasi, suudavad ennas kehtestada nii koosolekuteruumis kui igal pool mujal, kes ei teagi, et selline asi nagu sooline palgalõhe kusagil eksisteerib, võivad armutult peksa saada kas otseses või ülekantud tähenduses siis, kui nad ära armuvad. Ja armastatu osutub jobuks.

Lisaks nendele koledatele sotsiaalmeediasse pandud fotodele tegeles mees liiderdamisega. Hüva, me elame 21. sajandil. Inimestel on tõesti vajadus seksuaalsete naudingute järele ning moraal on märksa vabam, kui keskmisele EKRE valijale tunnistada meeldiks, aga kahjuks ei olnud minu salaarmastusel mitte mingisugust lävendit, mille alusel valida naisi, kellelt seksuaalseid teeneid nõutada. See tegi mulle kõige rohkem haiget. Auk on auk ja pauk on pauk – vähemalt Kreisiraadio mehed julgesid kummastava elutõe välja öelda.

Kirsiks tordile suutis mees sigitada lapse, kelle eest hoolitsemisest ta väga vaimustunud ei olnud – ja pole vist tänaseni – ning keda plaaniti raseduse ajal ära anda lausa nii avalikult, et sellest rippusid oma kuus-seitse aastat üleval kõigile kättesaadavad blogipostitused. Polnud salasõna vaja ega raha maksta selle info lugemiseks. Nagu Epneri artikli puhul. Ma ei saa ilmselt mitte kunagi aru, miks on vaja antibeebipillide ajastul teha ühele täiesti süütule hingele nii suurt kurja, et tuua ta maailma sooviga anda ta adopteerida. Kas need inimesed olid hullud? Küllap vist. Aga pärast seda, kui vastne siseminister on avameelselt rääkinud oma vaimuhaigusest, ei üllata mind Eestis enam miski.

Pärast kõiki neid kannatusi sai selgeks, et 40aastane Walt Disney fänn on salaja minu arvutisse häkkinud.

WTF???

Minu ainus mõte oli see, et ta otsib materjali, mille abil mind kahjustada. Normaalsed inimesed ei häki, vaid helistavad või saadavad sms-i. Häkkimine iseenesest oli minu jaoks vaenulikkuse tunnus. Nagu korterisse sissemurdmine või midagi niisugust.

Kui inimene midagi nii alatut teeb, siis ei saa tal olla ühtegi head kavatsust.

Tänaseks on see lugu läbi saamas. Politsei ja prokuratuur toimetavad midagi. Epner kirjutas artikli ja Eesti Ekspress avaldas selle. Minu arvutisse häkkinud mees ei ole siiamaani ei avalikult ega eraviisiliselt vabandanud ja ilmselt ei tee ta seda mitte kunagi. Küll aga saatis ta viimati, kui temast midagi kuulsin, võltsitud e-kirju politseile.

Legend räägib, et kuningas Saalomon kandis sõrmust, mille siseküljele oli kirjutatud lihtne lause: kõik läheb mööda.

Ja täpselt nii juhtubki. Kui vaid sina ise suudad vastu pidada. Elutorm ei küsi, kas sulle meeldib see, mis toimub. Elu nõuab sinult vaid ühte – edasi elamist. Silmade avamist igal hommikul ja argitoimetustega hakkamasaamist. Lahendused saabuvad ühel päeval peaaegu iseenesest – kui sina alla ei anna ja vastu pead.

Ka kõige kurvemad, kõige kirglikumad, kõige valusamad armastuslood saavad ühel päeval läbi. Isegi sellised lood saavad läbi, mis ei tohiks mitte kunagi läbi saada; mis on liiga ilusad ja head, et üldse juhtuda.

Miks ma armusin jobusse?

Ma ei tea. Ma olen käinud psühhoteraapias. Ma olen arutlenud tarkade meestega ja naistega. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Tõenäoliselt ei saa ma mitte kunagi teada, miks ma temasse nii ülepeakaela ära armusin.

Aga – nagu kunagi ühest vanast salmikust lugesin – mitte kunagi ei tasu kahtseda, et oled armastanud. Jah, mees oli täiskohaga jobu, aga armastus ise oli võimas.

Kui sina, hea lugeja, oled sarnases kohas oma elus, kus mina alles hiljuti, siis tea, et jobusid tohib armastada, aga sa ei tohiks lubada neil endale haiget teha. Jobu ei ole abielu- ega suhtematerjal. Tema joob oma viina ja poseerib lolli näoga sotsiaalmeedia piltidel, aga su säng on tühi, oma raha teenid sa ise ja üüri maksad üksi kinni ning kui su sõbrannad sinu üle avalikult ei naera, siis tunnevad nad sulle salaja kaasa. Jobu tohib armastada kaugelt. 

Ma tean, et maailmas on palju jobusid. Aga maailmas on ka ütlemata palju toredaid mehi. Võib-olla nad ei torka nii hästi silma kui jobud, kes on valmis naise vastu kätt tõstma või tema arvutisse häkkima, aga nad on olemas. Mõni neist ootab, et sa teda ainult märkaksid.

Sa ei pea häbenema armastust, mille jobu sinus süütas, aga kingi oma ilusad tunded mehele, kes on neid tundeid tõeliselt väärt. Sa ei kahetse.

* Ma ei rääkinud oma valusatest läbielamistest mitte kellelegi. Mu elus oli tol perioodil kolm väga lähedast sõpra – kolm meest -, kellele ma söandasin rääkida kasvõi natukene sellest, mida tundsin. Nad ei mõistnud mind hukka. Nad ei mõnitanud. Nad kuulasid mu ära. Aga viinanina, kes armastas end sotsiaalmeedias avalikult kompromiteerida, ei teadnud minu tunnetest vist mitte midagi. Ja me ei saa mitte kunagi teada, kas ta oleks kuidagi teistmoodi käitunud, kui ta oleks teadnud. Miks ma talle ei rääkinud? Sest mulle tundus, et teda ei huvitaks see. Tal oli niigi aktiivne sotsiaalne (ja suguline) elu.

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments