Mis tunne on olla häkitud?

simson-petrol-133138-unsplash
Foto: Simon Petrol, unsplash.com

Elus tuleb pahatihti ette olukordi, milleks mitte keegi meist ette valmistuda ei suuda. Üks sellistest sündmustest on häkkimine.

See on kriis. Su maailm pööratakse pea peale ning Sa kaotad nii näiliselt kui füüsiliselt kontrolli omaenda elus toimuva üle täielikult. Sellist totaalse abituse tunnet on raskem taluda, kui enamik meist suudab ette kujutada. Vähemalt minu jaoks on olnud see kogemus kõige ebamugavam, millega siiani olen kokku puutunud.

Tehnoloogiliselt on asi lihtne. Teine inimene siseneb salaja Sinu nutiseadmesse ja saab ligipääsu olenevalt tema poolt kasutatava pahavara võimalustele nii Su isiklikule e-postile, pangale, sotsiaalmeediakontodele, failidele, fotodele, hullemal juhul ka videokaamerale ja helisalvestamisele ehk ka pealtkuulamisele. Kõik, millest „teab“ Su nutiseade, võib automaatselt jõuda ka häkkeri valdusesse.

Kui häkker häkib, siis ta ilmselt ei mõtle kuigi pikalt selle peale, mida inimene, kelle seadmetesse ta luba küsimata siseneb, tunda võib. Paljud kuriteod jääksid tegemata, kui tegija suudaks empaatiliselt suhestuda oma ohvriga. On ju teada ka selliseid juhtumeid, kus mõrvar on ohvri perelt pisarsilmil andestust palunud, kui mõistab, missuguseid suuri kannatusi ta oma teoga täiesti süütutele inimestele põhjustas. Aga paraku enamasti inimesed nii ei mõtle ega käitu.

Budistlikust filosoofiast pärit mõiste vägivallatusest kui elamise viisist näiteks kinnitab, et inimene on loomupäraselt heasoovlik ja armastav tegelane, kes suudab teisele elusolendile kurja teha vaid siis, kui tema meeles valitseb pettekujutlus teisest kui vaenlasest. Niisuguses situatsioonis lülitab meie mõtlemine automaatselt loomupärase empaatiavõime välja. Miks? Aju kaitseb meid sel moel võimalike ohtude eest. Looduses on raske ellu jääda, kui tunneme iga kiskja vastu empaatiat ja siirast kaastunnet. Täpselt samamoodi võib olla jäägitut empaatiat kogedes keeruline ennast kaitsta pahatahtliku kurjategija eest, kes on relvastatud ja himustab meie maist vara. On olukordi, kus teise inimese tajumine vaenlasena on parim strateegia meie endi ellujäämise ja toimetuleku seisukohalt. Aga kui Sa otsustad häkkida teise inimese arvutisse, siis empaatia puudumine teeb pigem kahju teile mõlemale, kui toob mingisugustki kasu. Seepärast nimetataksegi sellist seisundit „vaenlaseKUJUTLUSEKS“ (enemy image ingl k), sest tegemist ei ole reaalse ohuga, vaid lihtsalt meelepettega, et teine inimene ei vääri meie empaatiat ega kaastunnet. Et ohver on “väärt”, et tema arvutisse luba küsimata sisenetakse ja tema privaatsust väga jõhkral moel rikutakse.

Teadlased on kindlaks teinud, et meie isikliku ruumi ja selle piiride tajumine paikneb ajus väga lähestikku ellujäämismehhanismidega ja hirmuga. Ehk et kui tunneme, et keegi siseneb meie isiklikku ruumi – iseäranis, kui ta teeb seda luba küsimata – ja häkkimine on kahtlemata niisugune sisenemine- , siis käivitub ajus automaatne ellujäämisreaktsioon. Me tunneme, et sissetungija on ohtlik ning asume tema vastu võitlusesse. Reaktsioon on täiesti automaatne ega allu inimese kontrollile. Aju mobiliseerib meid sajaprotsendiliselt, et ohtlikust sissetungijast vabaneda ning teeb seda vahel meie endigi jaoks ettearvamatul moel. Olete kuulnud linnalegende noortest naistest, kes on oma beebi kohalt sõiduauto üle tõstnud või lastest, kes on kandnud süles endast kordi raskemaid vanemaid? Inimkeha on võimeline imelisteks tegudeks, kui tunneme, et meid endid ja meie lähedasi ähvardab häving ja hukkumine. Midagi sarnast toimub ka siis, kui tunneme, et meie digiturvalisuse piire on riivatud. Meis käivitub reaktsioon, mis sünnitab sisemise kangelase, ilma et me ise seda aduksime või sellele pikemalt mõtleksime.

Aga tagasi häkitud olemise juurde.

Minu arvutisse ja telefoni häkkis sisse mees, keda pidasin sinnamaani heaks tuttavaks. Jah, meil oli olnud põgus romantiline suhe, mis lõppes tema veidra vabanduse tõttu, et kusagil on keegi naine, kelle tõttu ta ei saa intiimsuhet jätkata. Huvitaval kombel ei keelanud seesama naine tema lähisuhteid teistega, millest kirjutasin pikemalt siin. Loll vabandus, ju ta lihtsalt ei osanud mulle viisakalt „ei“ öelda, mõtlesin endamisi ja tõstsin mehe oma peas „jobude“ sahtlisse. Teate küll, see on see koht, kuhu pühitakse koos päevatolmuga kõik liivajooksnud soovunelmad alates koolidest, kus soovisime õppida, kuni unistusteni, mida me kunagi ei teostanud. Ümbermaailmareis jahiga; road trip mööda Euroopat, kui oled 22; eluarmastuse leidmine Brasiiliast või Austraaliast; filmistaari- või presidendiamet jne. Meil kõigil on mälestused luhtunud unistustest ja plaanidest, mis on jäetud targu tallele just sinna ajusoppi.

Ühel sombusevõitu märtsipäeval, kui Venemaa „vabastas“ Krimmi ja Eesti oli äsja saanud noore nägusa peaministri, avastasin mina, et jobu mees on häkkinud mu arvutisse. Mida ma tundsin? Apaatiat. Kuna maailmas minu ümber toimus juba niigi liiga palju keerulisi ja kohati hoomamatuid protsesse, siis häkkeri leidmine omaenda sülearvutist, mõjus viimase piisana karikasse. “Appi, enam ei jaksa!” kisendas mu sisemus. Ma ei analüüsinud hetkegi, miks ta seda teha võis; tundsin vaid jõuetust, abitust ja apaatiat ning minus käivitus automaatselt soov kaitsta end ohu ehk häkkeri eest. Püüdsin suhelda temaga sõbralikult ja teha koostööd, et pääseda halvimast ehk siis sellest, et ta minu arvutist leitud materjale kuidagi kurjasti (ja näiteks avalikult) minu vastu ära kasutab. Selle kohta on kuritegude uurijatel isegi oma termin – läbirääkimiste faas. Sa saad aru, et Sulle on liiga tehtud, aga võitlemise või põgenemise asemel asud Sa liiga teinud inimesega hoopis läbirääkimisi pidama, et võimalikku kahju ulatust vähendada, minimeerida. Võib-olla ta ei teegi midagi halba, kui ma temaga ausalt ja viisakalt suhtlen? Võib-olla mul õnnestub ennast suuremast jamast päästa, kui olen allaheitlik ja demonstreerin end sõbrana, mitte vaenlasena?

Kahjuks nii lihtsalt need asjad ei käi.

Nagu eelpool kirjeldasin, siis kurja tegev inimene on oma empaatiavõime välja lülitanud, teda ei huvita, kas oled sõbralik või koostööaldis. Antud juhul huvitas häkkerit ainult see, et ma teeksin täpselt seda, mida tema tahab. See, kuidas mina ennast seejuures tunnen, ei olnud tema jaoks oluline. Tal oli missioon ja ta ei saanud endale ebamugavusi tekitavat liigset empaatiat lubada.

Nii palju, kui ma tookord aru sain – ja mitte keegi pole siiani mu arusaamist muutnud ega tollaseid järeldusi ümber lükanud – oli kogu aktsiooni eesmärk veenda mind häkkeriga abielluma. Veetsin kolm nädalat tolmuses kontoris madratsil magades, sest lootsin, et pääsen niimoodi kergemalt häkkimise võimalikest negatiivsetest tagajärgedest. Häkker ilmselt arvas, et kõik läheb tema plaani järgi ja varsti on abieluliit sõlmitud. Nagu „Šuriku seiklustes“, teate küll.

Tõeline kriis ja muutus saabus minu jaoks alles siis, kui kolme nädala jooksul e-kirja ja internetisuhtluse teel peetud „läbirääkimised“ ei andnud soovitud tulemust ehk et mul ei õnnestunud häkkeriga silmast silma kohtuda ega konflikti ära lahendada. Läbirääkimiste faas sai läbi ja algas võitlus. Vähe sellest, et kartsin jätkuvalt oma digiidentiteedi pärast, tundsin end nüüd ka lolliks tehtud ohvrina. Arvasin, et mees, kes häkkis, on minu suhtes üdini vaenulik ja pahatahtlik, samal ajal kaitsesin teda ega soovinud esiti politseilegi avaldust esitada. Stockholmi sündroom, ütlevad eksperdid. Aga võib-olla lihtsalt inimlik empaatiavõime pluss segadus. Ma ei tea. Lisaks teadvustasin, et kriminaalmenetlus on pikaajaline protsess, mille käigus on mul vaja avada mitte ainult häkkerile, vaid võhivõõrastele inimestele oma häkitud arvuti sisu, lisaks võib olla keeruline sel perioodil Eestist ära kolida, kuna menetlustoimingutest osavõtmine on seaduse järgi kohustuslik; kusagil hingesopis pesitses ka lootus, et ehk on tegemist pelgalt arusaamatusega, mida saab siiski lahendada avameelselt suheldes, mitte menetlejate ja advokaatide aega raisates ning riigikassat täites.

Milleks ma kindlasti valmis ei olnud, oli posttraumaatiline stressihäire ja see, et häkker ei ole tänaseni ennast näole andnud. Ta jätkas pättuste tegemist veel mitu aastat, viimati tegi ta sigadusi veel selle aasta alguseski, kuid minuga silmast silma kohtuma pole ta nõustunud, et arusaamatust ära lahendada. Väga kummaline mõtteviis ja veel kummalisem käitumine mehe poolt, kellesse umbes 10a tagasi täiesti siiralt ja ülepeakaela armunud olin.

Mis on posttraumaatiline stressihäire? Maakeeli väljendudes on see justkui psühholoogiline pohmell, mis tabab paljusid inimesi, kes on midagi ultratraagilist või nende elu ja identiteeti ohustavat läbi elanud. Sarnaselt alkoholipohmellile ei kontrolli inimene ise, kas ja kui halvasti ta ennast tunneb ning kui kiiresti ebamugavad sümptomid mööduvad.

Esimesed poolteist aastat pärast häkkimise ilmsikstulekut ja kontorisööbimisedraamat ei tundud ma suurt mitte midagi. Olin tuim. Oli perioode, kus magasin väga palju, samuti tundsin kerget ärevust mõeldes inimestele, kes olid häkkerit abistanud ja mulle solvava või ähvardava sisuga sõnumeid ja e-kirju saatnud, ning vältisin nendega seotud kohtades käimist. Jah, ma soovisin häkkeriga konflikti lahendada, aga ma ei soovinud tema ega ta abilistega j u h u s l i k u l t tänaval kokku põrgata. Emotsioonid hakkasid endast tasapisi uuesti märku andma alles tol sügisel, kui Pariisi vapustasid rõvedad terrorirünnakud tavakodanike pihta ja kogu maailm „palvetas Pariisi eest“. Tuimus hakkas tasapisi järele andma ning asendus raevuga häkkeri suhtes. Tundsin ikka veel abitust, ma ei olnud kindel oma nutiseadmate turvalisuses ega selles, et mees ei kasuta mu vanast arvutist saadud materjale minu vastu ning mind valdas painav soov kolida Eestist võimalikult kiiresti võimalikult kaugele. Ühe kalli lähedase tervislik seisund ei lubanud mul paraku aga oma soovi realiseerida. Ja nii ma siis otsustasingi, et kui ma ei saa muuta oma elu Eestist ära kolides, teen katse muuta Eesti ühiskonda. Käivitasin oma ameeriklannast äricoachi julgustusel avaliku Facebooki kampaania, jagades oma lugu ja emotsioone kõigi huvilistega ning soovides seeläbi muuta Eesti keelt kõnelevate inimeste suhtumist naistevastasesse vägivalda ja vägivalda üldiselt. Meetodiks valisin geriljaturunduse, kuna nappide rahaliste vahendite juures tundus see parim ja efektiivseim meetod. Ja see toimis! Avalikkuse suhtumine naistevastasesse vägivalda on täna hoopis teistsugune kui viis aastat tagasi. Usun, et oma osa on selle muutuse loomisel olnud ka minu Facebooki kampaanial, kuid kindlasti oli palju teisi tegureid veel.

Aeg läks edasi. Katsed häkkeriga konflikt lahendada või lepitust leida ei kandnud vilja. Suhtlesin temaga nii heaga kui kurjaga; tulemust ei olnud. Umbes pool aastat puudus mul isiklik arvuti ja e-kirju lugesin vaid paar korda nädalas. Huvitaval kombel sain asjad aetud ja elu ei jäänudki seisma. Samal perioodil loobusin ka nutitelefonist ning leidsin, kui palju vaba ajaressurssi mul tegelikult on. Muutus oli muidugi ebamugav selles mõttes, et nutitelefoni puudumist on vaja inimestele selgitada. Igaühel on nutitelefon, miks Sinul siis ei ole??! Kui proovid inimestele selgitada, misasi on häkkimine ja siis vaatavad nad Sulle nõutult otsa ja laiutavad käsi. Telia Haapsalu teenindusbüroos töötanud neiu soovitas mul häkkimismurega KAPOsse pöörduda. Helistasin. KAPO infotöötaja vastas viisakalt, et nemad sellise asjaga ei tegele, mingu ma politseisse. Tatsasin PPA Haapsalu esindusse ja selgus, et neil ei tööta mitte ühtegi inimest, kes oskaks kontrollida, kas nutitelefoni on häkitud. Abivalmis politseinik helistas Pärnusse ja ka sealt öeldi, et nutitelefoni häkkimise tuvastamiseks vajalikku kompetentsi pole. See juhtus aastal 2016. Edward Snowdeni paljastustest valmis samal aastal menukas rahvusvaheline mängufilm; Eestis kulges elu aga omasoodu. Nutikuritegevust ei eksisteerinud Tallinna piiridest kaugemal – ja võib-olla poleks seda eksisteerinud Tallinaski -, seega ei saanud ma ju kuriteoohver olla. Iseendal hakkas ka veider tunne tekkima.

Sa elad e-riigis, kuid mitte mingisugust e-kaitset ega e-turvalisust Sinu põhiõiguste kaitseks pakkuda ei suudeta.

Isegi IT-spetsialistid tunnistasid riburada, et nad ei tea häkkimisest suurt midagi ega oska arvutit kaitsta sellise tegevuse eest. Tundsin ahastust ja abitust. Kui viskasin selle aasta alguses Facebooki ametlikus e-residentide grupis võimaliku häkkimise küsimuse õhku, siis vastas kiiresti mitu inimest, et Windows-i peal töötavasse arvutisse sissehäkkimist tõendada on põhimõtteliselt võimatu või vähemalt väga raske. Osta Mac või tõmba arvutisse Linux, soovitasid asjalikud IT-mehed, ega muu siin ei aita.

Ja ei aidanudki. Ostsin Maci ja kasutan siiamaani vana nuppudega telefoni.

Aga 2017. aasta suvel sai mul kõrini abitu lillekese mängimisest ja otsustasin, et teen midagi, mis jätab jälje ja tõmbab tähelepanu ja mida ei saa enam ignoreerida isegi politsei. Häkker hakkas taaskord tüütama. Tema versiooni kohaselt oli minu ja tema konfliktis süüdi ta juhuslikust seksuaalsuhtest sündinud laps. Minu arvates on süüdi mees ise. Kui mõistsin aga, et mehe suhtlemis- ja enesekehtestamisoskused lõpevad seal, kus minu omad algavad, siis süüdistasin mõttes hoopis tolle lapse ema, kes pressis enesetapuga ähvardades ullikeselt häkkerilt kooselu välja, ronis tema esimese korruse korterisse akna kaudu sisse ja mõnitas meest labaste fotodega sotsiaalmeedias.

Muide, ka süüdlase otsimine pärast traumaatilist sündmust viitab posttraumaatilisele stressihäirele.

Vahel juhtuvad halvad asjad lihtsalt sellepärast, et käitume rumalalt ja ettevaatamatult. Sest me ei oska teha antud hetkel paremaid valikuid. Kui mina võtsin algusest peale tolle aknast sisseroninud tüdruku enesetapujuttu maitselageda naljana, siis võib-olla too häkker-mees ei võtnud ja jäi seda päriselt uskuma. Samal ajal võivad paljud inimesed mõista hukka minu stressi ja draama, kui avastasin, et mu arvutisse on sisse häkitud. S*tt lugu, lilleke. Ela üle! Igaüks meist näeb maailma omaenese kogemuste ja uskumuste prisma läbi; ei ole kahte ühesugust sõrmejälge ega kahte identset ja detailideni kattuvat maailmavaadet. Ja just seetõttu teemegi aeg-ajalt valikuid, mida kõrvalseisjail on raske mõista. Aga see ei tähenda, et me halvad inimesed oleme.

 

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments