Kevadiste suurpühade nädalale kohaselt, kirjutan seekord millestki pisut ebamaisest ja mittekäegakatsutavast – naise arhetüüpidest! Kas olete vahel mõelnud, kui palju mõjutab teie sees valitsevat arhetüüpide virrvarri m e e s, kellega elu jagate? 😉
Sissejuhatuseks paari sõnaga sellest, mis need arhetüübid üldse on. Eestis on naise arhetüüpide eestkõneleja ja nn maaletooja kahtlemata Katrin Saali Saul, kes sel teemal tänaseks ülipopulaarseks saanud raamatu kirjutanud.
Kuid arhetüübid ise ei ole midagi uut. Mõistet tutvustas doktor Carl Gustav Jung juba 20. sajandi alguses. Mütoloogiast ja mõnede arvates ka ebateadusest lummatud psühhiaater avastas toona nii populaarsete psühhoanalüüsi seansside käigus, et inimestel ei aita terveneda mitte niivõrd probleemide ratsionaalne lahtiharutamine, vaid hoopis pisut maagia lisamist igapäevaellu. Täpsemalt, oma elus asetleidnud sündmuste mõtestamine läbi arhetüüpide maailma ning tähenduse leidmine pealtnäha täielikus kaoses või julmuses teiste inimeste poolt. Olete kuulnud midagi nn kangelase teekonnast? Ehk traumaatilise elusündmuse läbiteinud inimene võib psühhoterapeudi abiga õppida kõige koledamatele kogemustele oma elus tagasi vaatama kui kangelaslikele pingutustele ning leida jõu sealt, kus ta arvas selle igaveseks kaotanud olevat.
Arhetüüp ise on aga Jungi sõnastuses element või kujund, mis on väljaarenenud kollektiivses alateadvuses. Kes on kunagi kokku puutunud Tarot kaartidega, siis sealt leiab üksjagu arhetüüpe nagu Keiser, Preestrinna, Narr, Surm, Ohver jne. Arhetüüp on justkui alateadvuses esinev jõud, mis on formeerunud paljude inimeste ühise kujutluse tulemusena ja seeläbi saanud konkreetse vormi, sageli suisa elusolendi näol.
Teine, vähem müstiline võimalus on vaadelda arhetüüpe kui muinasjututegelasi, kelle kaudu iidsetest aegadest saadik on inimkond edasi andnud varasemate põlvkondade õpetusi ja tähelepanekuid elu enese kohta. Muinasjutud toimivad pildikeeles ja Jung avastas, et täpselt samamoodi töötab ka meie alateadvus, kus puudub sõnalis-loogiline ehk verbaalne tasand. Samamoodi on see ka unenägudes. Me näeme erinevaid pilte või suisa filmi, kuid me e i analüüsi toimuvat sel hetkel, kui unenägu käimas.
Ehkki ametlikult tunnustatud psühhiaatriaringkonnad Euroopas on Jungi koos arhetüüpidega ammu pehmelt öeldes ajaloo prügikasti visanud, viljeletakse näiteks Ameerika Ühendriikides jungiaanlikku psühhoanalüüsi siiamaani. Samuti on Jungi ideede baasil välja arendatud kunsti- ja loovteraapiad, mida on võimalik praktiseerida ka Eestis ja mis täiendteraapiana sobivad suurepäraselt psühholoogiliste probleemide lahendamiseks. Lisaks on arhetüüpidest vaimustuses reklaamimaailm, kus kasutatakse neid kloune ja karjapoisse ja kuningaid väga edukalt tänase päevani vaatamata sellele, et ortodoksne psühhiaatria kisendab: “Pseudoteadus! Soolapuhumine! Ei tööta!” Millegipärast reklaamimaailmas arhetüübid töötavad ja toovad ettevõtjatele hiiglaslikke kasumeid. Aga teadus ei suuda täpselt selgitada, miks.
Feminist võib olla mitut moodi
Aasta 2012 alguses nägi feminism minu jaoks välja umbes niisugune, nagu kirjeldab DailyMail uut õnnelike koduperenaiste lainet siin artiklis.
Mu elu sisuks sai olla ilus ja õnnelik ning enda eest hästi hoolitseda. Mõistmatu ülemus ja alla mu annete makstav töötasu ei käinud selle elustiiliga kokku loomulikult. Minu protest jõhkra palgalõhe ja muude ebameeldivuste vastu tööelus oli viimasest lihtalt loobuda ja lubada mehel, kes mind armastas, mu eest hoolt kanda! Ka nii võib.
Tegelikult oli asi muidugi protestist kaugel. Ma olin väga õnnelik ega mõelnud feminismile tol perioodil kuigi palju. Polnud nagu väga põhjustki. Ma ei tundnud, et keegi mu õigusi hirmsasti riivaks.
Aeg läks edasi, välismaale ma tookord veel ei kolinud ja koduperenaist minust ka ei saanud. Kohtusin tolsamal suvel uue mehega ja avastasin endas ühtäkki hoopis teistsuguse tahu, kui olin vaoshoitud (loe: okupeeritud ja küüditatud) põhjamaalaste keskel elades arvanud endas olevat. Minus on paras annus lõunaeurooplasest esivanemate verd ja tol aastal kohtusin oma geneetilise hingesugulasega, kui nii võib öelda. Ning õppisin vägivallatut revolutsiooni tegema ja seda nautima!
Kui mõtlete sõnale revolutsioon, siis tuleb nooremale põlvkonnale meelde esmalt Ladina-Ameerika, kas pole?
“Ära luba nendel inimestel endast üle sõita!”
Ma siis rohkem ei lubanudki.
Mäletan siiamaani, kuidas ma 2013. aasta alguses teatasin oma Brasiiliast pärit Itaalia juurtega boyfriend‘ile, et sooviksin teha sotsiaalmeediakampaania, mis tõmbaks tähelepanu naiste halvale ja ebaõiglasele kohtlemisele Eestis ja kogu maailmas ning aitaks meie postsovjetlikku ühiskonda inimsõbralikumaks muuta. “Väga hea mõte!” arvas mees. (Katrin Saali Saul näiteks nii ei arva – ta nimetab revolutsionääre naiseliku energiaga mitte kontaktis olevateks inimesteks, aga mina ei ole selle käsitlusega nõus. Revolutsiooni võib teha ka mitut moodi, muidugi.)
Aeg läks aga edasi ja 2014. aasta kevadel seisin endalegi ootamatult vastamisi ühe minevikust aeg-ajalt välja ilmunud mehega, kelle esivanemate juured on Setomaal ja kes “tüüpilise eesti mehena” ei suuda vist siiamaani ühtegi emotsiooni sõnadesse panna, vaid kasutab tunnete väljendamiseks tegusid, enamjaolt vägivaldseid. (Seto kultuuri uurijad tõdevad ka ise, et nende pärimus on liiga tihedalt läbipõimunud just naistevastase vägivallaga ning sooviksid selles osas uut lehekülge pöörata, sälitada hea ja ilusa, aga loobuda ebavajalikust jõhkrusest ehk et loodan, et ei tee siinkohal ühelegi rahumeelsele setokesele liiga.)
Avastasin, et minus on olemas ka sõjaprintsessi arhetüüp – ehkki mitte ükski autor sellest kõva häälega ei räägi. Vaid Clinton Callahan, kelle raamatuid soovitan lugeda, julgeb välja öelda, et naises, täpselt nagu meheski, on olemas nii maag kui sõdalane, kes sobival hetkel alateadvusest esile kerkib ja inimese elu juhtimise enda kätte võtab, et teda halvimast säästa. Lisaks tutvustab Callahan mu vaieldamatut lemmikarhetüüpi ehk Piraadiprintsessi – naist, kes suudab ka väga keerulise ja jultunud ning ilmselget ülekaalu omava vastase elegantselt paika panna, kogu situatsiooni lõpuks enda kasuks pöörates. Nähtud, tehtud ehk been there, done that. Proovige järgi! Maruvahva. 😀
Kuid kogu selles protestimise ja sõdimise möllus meenus mulle ammune unistus noorusest, kui uskusin siiralt, et inimesi väärtustatakse neis peituva hea ja ilusa, tarkuse, tasakaalukuse ja südikuse eest. Ma soovisin juhtida positiivseid muutusi ja ägedaid inimesi ning jõudsin ringiga tagasi artikli alguses mainitud Katrin Saali Sauli esitletud arhetüüpide manu.
Juhtimine, tarkus ja väärikus on ühendatud kuningannas.
Olgu öeldud, et viimase 6 aasta jooksul olen õppinud nii mõndagi ja aru saanud, et 50+ aastat nõukogude kommunismi pimedat ööd ei jäta mitte ühelegi naisele, kes soovib Eestis olla midagi enamat kui koduperenaine, võimalust olla igal hetkel habras lilleke või väärikas kuninganna. Enda eest on vaja võidelda. Sest mitte keegi teine seda Sinu eest ära ei tee.
Aga võidelda pole vaja teise inimesega, vaid kurjusega, tahumatusega, ülbusega ja lauslollustega, mis nii mõnegi kodaniku pea ja südame on okupeerinud.*
* Kui mees suudab naist nii palju mõjutada ja temas erinevaid poolusi välja tuua, siis kujutlege, kui palju võimsam on naiselik alkeemia! Soovitan sel teemal lugeda Jesper Parve mõtteid raamatust “Mees”. Kuri mees on kahtlemata mõne kurja naise(arhetüübi) kütkes! 😉
Häid kevadpühi teile kõigile!
Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!
