Vahel tundub mulle Eestit ja eestlasi vaadates, et oleme ühiskonnana umbes sama kaugele arenenud kui Ameerika Ühendriigid olid pärast kodusõda 1860ndate keskel.
Väga range ja piiratud arusaam naistest ja naiselikkusest, jõhkrad soolised stereotüübid, rassism ja äärmuslik varanduslik kihistumine.
Tol ajal ei tohtinud naised vihased olla, mäletate?
Igal inimesel sõltumata tema soost, vanusest, usulisest kuuluvusest või poliitilistest veendumustest on ÕIGUS OLLA VIHANE.
Igaühel meist on õigus oma viha välja elada.
Absoluutselt igal inimesel. Ilma eranditeta.
Tarvis on arvestada sellega, et teatud tegudele on õigusriigis seaduse järgi ettenähtud tagajärjed. Näiteks teise inimese vara hävitamise või füüsilise ründamise või tapmise eest. Samuti vihakuritegudele õhutamise eest.
Aga mitte ühtegi piirangut ei ole ette nähtud inimesele, kes sotsiaalmeedias või sõpraderingis mõistab v i h a s e l t hukka teise inimese ebaeetilise või suisa ebaseadusliku käitumise. Või jagab avalikult oma isiklikku kogemust lähisuhtevägivallast.
Meil kehtib sõnavabadus. Eesti Vabariigi Põhiseadus, II peatükk PÕHIÕIGUSED, VABADUSED ja KOHUSTUSED.
Kui inimene on halvasti käitunud ja keegi, kes sellise käitumisega kokku puutus, sellest pahateost avalikult räägib, siis ei kahjusta ta päti mainet. Pätt ise on oma mainet halva käitumisega kahjustanud.
Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti?
