Okupeerime Eesti naised?!

 

Foto: Christopher Windus, Unsplash

“Kui sa feministlike postituste tegemist Facebookis ei lõpeta, siis Eestis saad tööd veel… võib-olla ainult koristajana?” muigas rahakas mees eelmisel nädalal minu suunas heatahtlikult.

“Mitu korda su ema sind mäluauku peksis ja mitu korda sind kooli ajal vägistatud on??!” oleksin ma tahtnud vastu küsida, aga naeratasin malbelt ja teatasin, et juba olen koristajana töötanud 2 nädalat – 2014. aasta alguses, kui Eesti toonane eliit mul täielikult üle oli visanud. See oli minu vaikiv protest valeliku, abitu ja vägivaldse ühiskonna, eeskätt meeste diktatuuri kehtestanud inimgrupi vastu. Koristamine võib olla väga fun töö, muide!

Vaatame siis seda küünikasse peidetud komplimenti lähemalt. Kas Eesti naised on tõesti nii okupeeritud vaimselt, et paar julget mõtteavaldust sunnib teisitimõtleja automaatselt ühiskonnas enimväärtustatud töökohtadelt kõrvale, n-ö äärealale?

Ma tunnen ühte kommunikatsioonispetsialisti, kes ei oska isegi vabandada, kui on kellegi tundeid riivanud või rumalasti käitunud. M e e s teenib Eestis ikka täitsa normaalselt pappi, sest vabandamine ei käi meie kultuuriruumiga kokku lihtsalt. Mujal maailmas niisugune inimene enam kommunikatsiooni alal tööd ei saaks, meil kaagutab vennike ikka nagu Kõige Targem Mees maailmas, et mis nüüd jälle viltu läks, kui valitsus rääkis avalikult ID-kaartide turvariskist. Peavoolumeedia avaldab ja inimesed laigivad. Halleluuja! Mees räägib. Ja kui mees räägib, siis meie ei analüüsi. Sest ta on mees. Peenise olemasolu muudab inimese automaatselt ilmeksimatuks – kuidas te seda veel ei teadnud, rumalad naised?!!

Kui mu isa oli 12, peagi 13 saamas, tulid ühel külmal märtsikuu varahommikul püssidega mehed nende elutuppa ja paari tunni pärast algas sõit teadmata suunas. Isa viidi Siberisse koos noorema vennaga ja emaga, kelle peamine kuritegu seisnes selles, et neil läks tol keerulisel ajal – 1940ndatel – natuke paremini kui saamatutel naabritel, ja et pereisa oli juba vangilaagrisse viidud kui “ohtlik nõukogude vastane element”. Ehkki 1940ndad Eestis olid kõike muud kui lihtsad ja hillitsetud, tabas isat ikkagi šokk Siberi külla saabudes. Ta nimelt pidi kaklema õppima – sest vaeses vene külakeses lihtsalt toimetati asju niimoodi. Peksti ja kakeldi, see oli osa kommunikatsiooniprotsessist. Teisiti ei suudetud oma mõtteid ega tundeid edasi anda lihtsalt. Polnud ka vajadust – kõik kaklesid, järelikult toimis.

Nii palju, kui mina oma isa tunnen, siis tean, et ta ei löö p õ h i m õ t t e l i s e l t mitte ühtegi naist. Paari väga ägeda vaidluse käigus on mul tekkinud küll hirm, et kas nii vana inimene ja meesterahvas pealegi – meestel on bioloogiliselt madalam enesekontrollivõime kui naistel, muide – suudab ikka füüsilistest tegudest hoiduda, kuid minu suureks imestuseks, on ta kõik keerulised suhtlemissituatsioonid väärikalt välja kandnud. Oskus, mis tänapäeva eesti meistel kadus koos nõukogude okupatsiooniga.

Mees ei löö naist. Mitte kunagi.

See on põhimõte. See on väärtuskasvatuse osa. Täpselt nagu see, et maaslamajat ei lööda. Või et nõrgemaid toetatakse.

Tagasi tunnustatud kommunikatsioonieksperdi juurde, kes teab kõike ja põhimõtteliselt ei vabanda. Erinevalt minu isast, kes pidi oma nooruse veetma vene kultuuri keskel, suutis too mees Tartus elades – jah, see on Eesti territoorium, muide – regulaarselt venelaste käest peksa saada. Lisaks sai ta peksa ka naistelt – kodus. Kas ta lõi kunagi vastu? Ma ei tea, aga näiteks üks mu endine kaaslane haaras 16aastaselt oma ema käed nii tugevasse haardesse, et püksirihmapannal, millega ema noorukit nüpeldada tavatses, põrkas talle endale näkku. Mitte ühtegi vägivaldset episoodi poja kallal enam. Füüsiline ahistamine oli igaveseks lõppenud.

Kui räägime Eesti ühiskonnast, siis okupeeritud väikeriigi kurvaks saatuseks oli tõsiasi, et mehi oli meil nii vähe, et paljudele poistele isasid ei jätkunud. Naine ei suuda puhtfüüsiliselt üle 12aastast poissi enam distsiplineerida. Puberteediealine poiss otsib eeskuju, kellele vajadusel ka füüsiliselt vastu hakata, keda karta, usaldada ja austada. Sest me kõik austame ja usaldame inimest, kes suudab kehtestada selge piiri. Stopp! Siit sa üle ei astu.

Abitus seisundis naised püüdsid poegi peksmisega distsiplineerida, kuid see töötas vastupidiselt – mõjus vaimselt nii alandavalt, et need mehed ei olegi siiamaani üle saanud naiste vastu tekkinud vihast ja trotsist. Mees ei löö oma ema – üldjuhul -, kuid iga teist naist lüüa on paljude jaoks okei. Sest mu ema kiusas mind ja sina oled naine ja nüüd ma löön sind vastu! Täpselt samamoodi nagu on enamike eestlaste jaoks väga okei tõrjuda ükskõik millist vene keelt emakeelena rääkivat inimest, sest “venelased ju okupeerisid meid”.

Minu meelest ei ole haige mitte see, et niisugused psüühiliselt katkised mehed, kes ei suuda ennast teisiti väljendada kui naisi pekstes ja tagakiusates, meie keskel elavad. Minu meelest on õõvastav see, kuidas kogu ühiskond nende tegusid aktsepteerib, neid inimestena hindab ja tunnustab, ning neile keskpärase töö eest suurt palka maksab.
Tõepoolest, kaua võib?!

Kas me tõesti lubame endaga eesti meestel teha seda, mida me ühelgi võõrvõimul pole siiani lubanud teha, naised??

Okupeerida oma mõistuse ja vabaduse. Täielikult.

Mõtteainet peaks jätkuma igaühele, kes seda postitust loeb.


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!

Print Friendly, PDF & Email
  • 4
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    4
    Shares