Mis juhtub pärast kodusõda? 4 aastat, spontaanne sotsiaalmeediakampaania, kohtukutse, peaaegu leppimised, avameelne intervjuu ja veel palju muud – see on minu kogemus kahetsusväärselt ühest kõige trendikamast asjast tänases Eestis. Lähisuhtevägivallast.
Õnneks kogesin ma v a i m s e t vägivalda. Aga isegi see oli piisavalt õudne eksperiment, mida ei soovitaks kellelegi.
Minu õppetunnid ja soovitused:
- Ole esimene, kes asjast räägib. Pea meeles, et kui teievaheline konflikt on juba avalikult teada ja Sa alles siis pajatad, mismoodi Su mees Sind ahistanud, kiusanud või peksnud on, siis mõtlevad paljud, et räägid seda juttu ainult kättemaksuks ja luuletad. Alati on neid, kes usuvad Sind, aga et lähisuhtevägivald ja sellest rääkimine on niigi piisavalt kurnavad, siis pole mõtet tekitada endale lisapingeid nn uskmatute Toomaste näol.
- Arvesta sellega, et Eestis on inimesed pigem mehe kui naise poolt. Mitte tingimata pahatahtlikkusest. Meie kultuuriruum on niisugune. Mees ei ole mees Eestis – väga paljud inimesed näikse nõnda arvavat.
Mees on justkui mingi veider inimkalts, kellele tuleb igal juhul kaasa tunda, ükskõik, kuidas ta käitunud on.
Inimesed, kes ei süüdista automaatselt naist k õ i g e s, mis lähisuhtes toimub, võtavad sageli aga liigempaatilise positsiooni meessoost jõhkardi suhtes, kellel oli kindla peale liiga keeruline lapsepõlv, kelle ema jõi ja isa peksis – või oli see vastupidi? -, kellel on liiga palju tööd, kes pidi taluma nõukogude okupatsiooni õudusi jne. Igal juhul on vägivallatsev mees vaene kannataja ja naisel on vaja sellega leppida. Okei, ma pisut liialdan, aga üldjoontes on meestele ikka väga palju rohkem lubatud meie maal kui naistele.
- Aktsepteeri, et Su tutvusringkonnas on kindlasti mõni inimene, kes ei usu mehe vägivaldsust ka siis, kui talle vaatab vastu mustvalgel uurimisraport või sinikad ja jalahoobid. Sest see pole ju võimalik! Ta on tööl nii võimekas ja tubli ja asjalik ja näeb nii hea välja ja käitub viisakalt! Nojah, samas on meil ka arvestatav hulk kodanikke, kes usuvad, et Maa on lapik. Mina tunnen sellistele kaasa. Ühemõtteliselt.
- Fakt, et lähisuhtevägivallast nii palju avalikult räägitakse, ei pruugi automaatselt probleemi lahendada. Alati leidub mõni naiivne kodanik, kes hakkab ahvima seda, mida televiisorist kuuleb või ajalehest loeb. Ka siis, kui Sotsiaalministeeriumi ametnikud nihestavad naba paigast ära, et vägivallavastaseid kampaaniaid välja mõelda ja meediasse paisata.
- Vägivaldselt käituv inimene ei ole oma olemuselt h a l b. Ta lihtsalt ei oska teisiti suhelda kui kaasinimestele haiget tehes. See on kurb, väga kurb. Aga sellist suhtlusvormi ei tohiks tänapäeval enam mitte keegi aktsepteerida. Isegi suhteliselt piiratud rahaliste võimalustega Eesti riik pakub koolitust ja teraapiat meestele, kes soovivad efektiivsemalt suhtlema õppida. Eeldus on vist siiski mingit laadi karistuse saamine kohtus, et riik psühholoogi kinni maksaks.
- Kui Su mees kipub Su järel nuuskima, Sinu sõpradelt infot uurima või suisa ostma või on Sulle kunagi häkkimisega vahele jäänud, siis osta endale südamerahu huvides varuks üks nuppudega telefon. Sellist telefoni ei ole nii kerge jälitada kui nutitelefoni.
- Loo endale sõpruskond – või mitu – väljaspool lähisuhet ja peresõpru! Sul on vaja oma ruumi ja oma inimesi, kes jäävad Sulle alles ka siis, kui mees Sind näiteks petab või otsustab mingil põhjusel vägivallatsema hakata. Samuti soovitan Sul õppida vajadusel selgeks kasvõi uus amet, et saaksid töötada erineval alal kui Su kallis kaasa. Kui suhe sujub, siis võib ju hästi tore olla dream team, keda kõik salamisi kadestavad, aga niipea, kui tekivad ebakõlad või pinged, muutub Su elu õudusunenäoks, sest Sul pole jõhkardist pääsu mitte kusagil. Selliseid asju on mõistlik ennetada. Sest kui lähisuhtevägivald tõepoolest puhkema peaks, siis võtab see konflikt suurema osa Su energiast ja ajast. Õnnelikud on inimesed, kes sellisest “sõjast” elusalt ja tervelt pääsevad…
8. Lähisuhtevägivalla kogemus ei ole häbiväärne. On inimesi, kelle puhul ei reeda otseselt miski nende argisuhtluses, et nad võivad kriitilises situatsioonis vägivaldselt käituda. Aga üks hoop peaks olema piisav signaal, et kiiresti lahkuda.
Boonusena, tuleb tunnistada, sain ka mina kogetud sõjast kaasa autasu ehk ordeni ehk batch of honor’i. Ma ei karda enam mitte ühtegi meest lihtsalt sellepärast, et ta on mees.
Millised on Sinu kogemused vägivaldselt käitunud partneriga?
Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!
