Aastatuhandeid on olnud inimeseksolemise ideaaliks mees. Mehe keha, kus pole rasva, on ilusam kui naine. Mehe intelligentsus, mis on sageli lihtsakoelisem ja selgem kui naiste tundevarjunditega ilmestatud mõttekäigud, on ülimuslik. Naist on seetõttu käsitletud läbi kirjapandud ajaloo enamjaolt kui erivajadusega inimest, pooletoobist meest – kui soovite. Feministide mäss sellise käsitlusviisi vastu on see, mis tekitab eestikeelses kultuuriruumis ikka veel palju segadust. Ehkki praegune Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid andis imehea intervjuu, mida saab järelvaadata SIIN, tõrgub ka tema ent feministiks nimetamast.
Olen kogu oma täiskasvanuelu pidanud otsima tasakaalupunkti. Liiga ratsionaalne enamike naiste jaoks, liiga tundlik ja emotsionaalne paljude meeste jaoks. Liiga enesekindel ja hakkaja ja mässaja ja temperamentne eestlase jaoks, aga siiski idaeurooplane. Kes ma siis lõppude lõpuks olen?
Feminist. Postapokalüptiline lilleke.
Inimene. Vaba mõtlev inimene – koos oma tunnetega, vajadustega, arusaamistega ja eksimustega. On olnud aegu, mil suhtlesin rohkem meestega ja püüdsin olla vähem “naine”, sest noored mehed ei saanud naistest aru ja arvasid, et nood on nõmedad. Olen püüdnud sulanduda klassikaliselt “naiselike” naiste seltskonda, kus enda eest seismine on suurim tabu ja patt üldse, ja tundnud pärast umbes pooletunniseid vestlusi äärmuslikust allaheitlikkusest, et ma tahaksin appi karjuda. Kus tarot kaardid annavad paremaid tulemusi kui advokaat või väljaõppinud psühholoog.
Kersti Kaljulaid tõdeb eelviidatud intervjuus, et maailm ongi väga ebavõrdne koht. Jah, tõepoolest on. Ja see ebavõrdsuste tasakaalustamise vahel žongleerimine ongi tänase ühiskonna võtmeküsimus. Sest ebavõrdsus ei kao mitte kunagi mitte kuhugi. Targem on sellega leppida.
Küsimus on pigem selles, kuidas tuleme toime ebavõrdsusega igapäevaelus. Kas meie elu dikteerivad tugevamatele või priviligeeritumatele sobivad reeglid või suudame koos eksisteerida ka nii, et nõrgemad on kaitstud. Et igal inimesel on õigus olla nõrk, abi küsida ja vastu võtta ilma häbimärki otsaette saamata.
Või kas naised on tegelikult üldse nõrgem sugupool? Tänane ühiskond on suuresti veel sätitud meeste elukaare järgi ja naised on lihtsalt seetõttu, et nendega pole paljude reeglite loomisel või otsuste vastuvõtmisel arvestatud, asetatud nõrgemasse positsiooni. Kui sul ikka üldse ei ole viisipidamist, aga ainus viis elus edu saavutada on laulda kõrgetasemelise komisjoni ees ooperiaaria, siis oled juba ette määratud läbi kukkuma. Nii on sageli ka naistega. Naistel lihtsalt puudub võimalus oma tõeliste annete väljaarendamiseks ja nende annete ühiskonna hüvanguks kasutamiseks, sest maailm on disainitud meeste järgi, meeste vajadusi arvestades. Kõik, mis naisi puudutab, on teisejärguline, justkui natuke inva.
Palun muudame seda suhtumist. Koos.
