Saa juba täna konfliktijuhtimise James (Jane) BONDIKS – aga lase kurikaeltel edasi elada

Head Uut Aastat meile kõigile! Just täna raputas Eestit uudis, et peagi saavad maailmakuulsa supersalaagendi filmide võtted toimuma teiste paikade seas ka meie oma armsal Maarjamaal. Filmilinnaku projekti eestvedajaks on aga kena ja tubli eesti n a i n e. Palju õnne!

Kuidas aga juhtida konflikte edukalt siis, kui Sul pole käepärast võtta oma isiklikku linnajagu, mida soovi korral õhku lasta? Või kaskadööre, kes ka kümne jalahoobi peale vaid sulnilt naeratavad ja pärast löömavõtet Sulle sõbralikult õlale patsutavad? Lühidalt, kas on võimalik l a h e n d a d a inimestevahelisi erimeelsusi ja arusaamatusi ka ilma relvata?

Jah, sellest tänases postituses juttu tulebki.

Foto: Tim Stief, unsplash.com

Sattusin aastaid tagasi empaatilise suhtlemise (tuntud ka vägivallatu suhtlemise nime all) koolitusele täiesti juhuslikult. Mu elus olid pingelised ajad ja naljaviluks kujutlesin päris tihti ette, kuidas oma bossi maha lasen. Sama stiilselt ja elegantselt kui Angelina Jolie filmis „Härra ja proua Smith“. Või nagu James Bond. Või Dana Scully.

Loodus on mind õnnistanud aga võimega strateegiliselt mõelda ja vihahoos on selline asi tõeline nuhtlus. Sa suudad näha ette oma tegude tagajärgi ja nendega arvestada. Või siis tekib sul loll komme uurida kõigepealt järgi, millised tagajärjed sind ühte või teist tegu tehes ees ootaksid, millised on su valikud. Ja nii jääb selline uisa-päisa tapmise ja tulistamise lõbu ära. Kahjuks. Liiatigi käisin ülikooliõpingute ajal Keskvanglas ekskursioonil ja ehkki tegemist oli meestele mõeldud kinnipidamisasutusega, võin puhtsüdamlikult kinnitada, et nilbemat kohta on raske ettegi kujutada. Nii et Bondi-stiilis kurikaelale koha kättenäitamine jäi minu puhul ära. Oh, elu!

Millegipärast ei meenunud mulle tookord oma võimalusi kaaludes aga ühtegi Hollywoodi filmi peale „Heliseva muusika“, kus peategelased oleksid konflikte lahendanud kuidagi teisiti kui relva ja rusikaga. Ehkki mu ülemus oli kapigei, aga kuna mina seda tookord veel ei teadnud, siis tundunuks väljavaade laulda: „Minu meelest oled sa värdjas ja peaksid kannatama ja valust oigama!Do-Re-Mi-viisil eriti jaburana. Ja kuna kõik kohad olid koolitusel „Stressijuhtimine I“ välja müüdud, siis leidsingi ma end veidra nimega klassist nimega vägivallatu suhtlemine.

Etteruttavalt võin öelda, et tänu teadmistele vägivallatust suhtlemisest on meil tänaseks eksülemusega arusaamatus klaaritud ning vastastikku andeks palutud ja antud. Oli hea kisma – nagu elukogenud inimesed ütlevad, aga vimma pole mõtet ka liiga pikalt pidada, eksole?

Kui ka Sinu elus inimsuhtesasipundar – olgu siis tööga või erasfääriga seotud -, kus mitte mingisugust arengut ei toimu ja „kaevikusõda“ on täiesti surnud punkti jõudnud ning ükskõik, mida Sa teha oled proovinud, et jõuda rahumeelse lahenduseni, näib olukorda ainult hullemaks muutuvat ja Su vastas olevat inimest veel vihasemaks ajavat, siis siin on 5 lihtsat sammu, kuidas sõjakirves lõplikult ahju visata.

1. Arvesta, et igal Sinu teol on tagajärg. Konflikt tekib harilikult siis, kui üks osapooltest saab valusasti haiget. Jah, emotsionaalselt enamasti. Ja pahatihti ei suuda me teise haavumist ette näha. Või siis selle haavumise ulatust. Sinu jaoks natuke rumalana kõlanud nali võib teisele tahtmatult meenutada vana lapsepõlvetraumat ja me kõik reageerime sellises situatsioonis automaatselt. Me ei kaalu, kas tasub solvuda ja vihastuda. Me lihtsalt solvume hingepõhjani ja vihastame end seaks nagu öeldakse. Samal ajal pea meeles, et ehkki Sinu sõnad või teod võisid teise psüühikas puudutada valusat kohta, ei saa Sa parimagi tahtmise juures vastutada teises inimeses tekkinud tunnetetormi eest. Iga inimese reageering on individuaalne. Meie tunded kuuluvad meile. Ka vastutus nendega toimetuleku eest.
2. Näita üles koostöösoovi ja valmisolekut leida lahendus. Kui inimene väga sügavalt haavub, siis on tema esmane loomulik reaktsioon väga sügavale endasse tõmbuda. Täpselt nagu tõmbame kõrvetada saanud käe kiiresti ahjust eemale. Natukene treenitumad meist suudavad eraldatuseseisundi kiiresti ületada või sellesse üldse mitte langeda ning asuda kohe oma tunnete väljendamise või konfliktile lahenduse otsimise juurde. Aga enamik ei suuda. Haavunud inimene on nagu tigu, kes varjab end kaitsva koja varjus ja vajab aega, et valust natukene toibuda, enne kui suudab üldse konstruktiivselt edasi suhelda.
3. Kui konflikt on jõudnud tormifaasi, siis on vaja see lihtsalt üle elada. Kes karjub, kes lõhub nõusid, kes läheb tänavale meelt avaldama, kes kirjutab vihaseid netikommentaare – võimalusi vihane olla on väga erinevaid. Inimene, kes söandab oma pahameelt selle valu esile toonud isikule väljendada on juba tervenemise faasi jõudnud. Isiklike ja suurte traumade puhul võib sinnani jõudmine võtta aastaid. Ja loomulikult on ka neid inimesi, kes ei teegi väljapoole suurt midagi, vaid saavad kas maohaavad või söövad ennast trullakaks. Tugevate tunnetega toimetulemise viise on väga mitmeid. Ja alles siis, kui emotsioonide turmtuli on läbi kogetud, on haavata saanud inimene võimeline lõpuks kuulama ja kuulma Sind ja Su sõnumit.
4. Keskendu sellele, mida konfliktis olevad osapooled hetkel kõige enam vajavad. On see kaastunne? Lihtsalt kuuldud olemine? Soov kuulda peegeldust toimunu kohta vastaspoolelt? Kui inimesed on saanud ennast tühjaks rääkida ja nii oma tundeid kui vajadusi väljendada, siis ilmuvad lahendused nende vaatevälja justkui iseenesest. Ehk et ära kiirusta käitumisstrateegia leidmisega, vaid püüa empaatiat appi võttes mõista, mida nii Sina kui üks konflikti osapooli kui ka Su konfliktipartner kõige enam vajate.
5. Kui konflikt on kestnud pikka aega, siis on harilikult kuhjunud väga palju haavumisi kihiti ja neist vabanemine võtab aega. Kõige parem on reageerida kohe esimesele haigetsaamisele, aga paljud meist näitavad oma pahameelt välja alles siis, kui nad seda enam taluda ei suuda. Väikesed arusaamatused on vaja KOHE selgeks rääkida, et ei tekiks suurt möödarääkimiste ja haavumiste lumepalli. Ja kui selline ebameeldiv pundar on tekkinud, siis ei tohiks mitte ühtegi valutavat psüühekihti eirata. Kõik valu tekitanud situatsioonid on vaja ükshaaval lahti harutada ja avameeselt selgeks rääkida.

Konfliktide lahendamine võib tunduda esmapilgul hästi tüütu ja ajamahuka ettevõtmisena. Natuke ohtlikuna ka – eriti juhul, kui kogemused empaatia vallas on veel napid. Aga konfliktide ignoreerimine ja püüd kõigest üle olla, võib ühel hetkel viia kontrollimatu emotsionaalse plahvatuseni või suhte purunemiseni.

Pole ühtegi lahendamatut konflikti. On vaid hirmunud inimesed.


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma isiklikku e-postkasti? 

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments

Leave a Reply