SÕIM*

Istusin politseiametniku kabinetis ülekuulamisel ja lasin pilguga üle kontoriruumi. Remonti oli see koht näinud viimati 1990ndatel. Kuhu kõik need Euroopa Liidu miljonid voolavad, et tavaline riigiametnik peab ikka veel tegema tööd nõukaaegsetes tingimustes?

“Ma ei oska seda e-kirja teisiti kommenteerida, kui et see oli ühel päeval minu postkastis. Ma ju ei tea, kes selle saatis tegelikult.”

Korraga meenus mulle üks varasem segane e-kiri.

“Teate, ma ju palusin Rasmus R-i, et ta räägiks mehega, kes mu arvutisse häkkis ja mind kiusas ja Rasmus tegigi seda. Päev hiljem tuli sellesama naise e-postiaadressilt minu e-postkasti viirusega kiri. Ja see naine tegi veidra postituse Instagrami. See juhtus 2015. aasta märtsis. Ma olin selle vahejuhtumi juba peaaegu unustanud.”

Politseiniku nägu tõmbus väga tõsiseks. Ta mõtles hetke.

“Teate, kui asi on nii, siis lõpetame selle menetluse parem üldse ära. Ma vormistan dokumendid.”

“Aitäh.”

Mõtlesin hetke.

“Ma tahaksin seda ka rõhutada, et põhjus, miks mõned minu e-kirjad olid väga vulgaarsed ja lausa solvava sisuga, on see, et ma püüdsin inimesi kõnetada selles keeles, mida nad mõistavad.”

“Mida te sellega öelda tahate?”

“No see on selline kommunikatsioonivõte. Võtame näiteks poliitikud, see on hea näide, sest kohe on valimised. Inimesed saavad aru sellistest sõnadest, mida nad ise on harjunud kasutama igapäevaselt. Mõne inimese jaoks võib olla tema jaoks mõistetav keel näiteks sõimamine. Kui Mart Helme räägiks nagu Kaja Kallas, siis mitte keegi ei hääletaks tema poolt! Sest tema valijad räägivad ise sama keelt, mida Helme. Mõistate?”

Politseinik noogutas. “Ma panen selle siia kirja. Aga ma ei saa kirjutada Mart Helmest ja Kaja Kallasest teie ülekuulamisprotokolli. Ma panen selles sõnastuses, et “proovisin kasutada sellist keelt, millest ta aru saab”.”


* https://et.wikipedia.org/wiki/Sõim

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments