Täna kirjutan sellest, kuidas olla Eestis õnnelik ja naiselik. Ilma naljata! 😉
Enam pole ilmselt mitte ühtegi naist Eestis, kes poleks kuulnud midagi maagilisest naiselikkusest. Mingist põnevast hooksupookusest, kui lendled metshaldja kombel mööda tänavaid, jagad vastutulijatele soojust ja valgust ja armastust ning keedad kodus mehele suppi ega röögi laste peale. On erinevaid koolkondi ja tehnikaid, kuidas selle naiselikkuseni jõuda; korraldatakse ohtralt õpitubasid ja seminare ning kirjutatakse raamatuid, mis hoobilt hittideks saavad.
Aga sellel kõigel on väike konks.
Ja sellest konksust ma täna kirjutangi.
Mäletan aega, mil joobusin ise kõigest sellest naiselikkuse värgist – jälgisin Facebookis erinevaid kommuune ja ostsin isegi Larissa Renari raamatu. Elu oli ilus, hommikusöögid kohvikutes – sest tõeliselt naiselik naine laseb ju ennast jumaldada ja ümmardada – maitsesid hästi, õhus oli tunda kevadet. Hüppasin aeg-ajalt sisse mõnda kallisse butiiki, et avastada koju jõudes, kuidas olin ostnud umbes 300 euro eest kosmeetikat, mida mul igapäevaselt sugugi vaja ei läinud. Elu oli ilus! Jumalik! Tundsin end niiiii naiselikuna.
Huvitaval kombel olin sellesse fluidumisse jõudnud aga täiesti omal käel, õigemini ühe väga hea sõbranna abiga, ja üldse mitte mingisugust hookuspookust tehes. Ma lihtsalt panin paar inimest kuiva fakti ette, et kui nad ei tee nii, nagu mina soovin, siis pöördun õiguskaitseorganite poole, milleks mul oli täielik õigus. Kõik olukorrad, mida on võimalik lahendada väljaspool kohtusaali, sel moel ka lahendatakse. Seega sain ma oma õiguse ja korralikku summa raha ning avastasin korraga, milline naiselikkuse pahvak mind tabas. Ma olin nii ilus, nii enesekindel, nii tapvalt naiselik. Huvitaval kombel polnud mitte ükski mees selle olukorra loomisele kaasa aidanud*. Aga selle peale ma tol hetkel ei mõelnud.
Sellele hunnitule naiselikkuse (loe: rahalise vabaduse) perioodile järgnes aga ajajärk, mil sõdisin poolavalikult mehega, kes polnud kahjuks vist mitte ühtegi Larissa raamatut läbi lugenud ja ei teadnud, kuidas on vaja käituda naiseliku naisega. Lühidalt, ta püüdis minust igal võimalusel üle sõita ja ümmardamisest-jumaldamisest oli asi kaugel. Õnneks lahenes olukord tänu heade sõbrannade (nad on juristid) abile taas võrdlemisi rahulikult, appi tuli taaskord õigusriik ja olen tasapisi unustamas seda emotsionaalset õudust, mille üle pidin elama. Ma hakkan end taas naiselikuna tundma, sulatõsi!
Miks?
Sest ma tean, et saan hakkama.
Ma tean, et kui ka väga lähedased inimesed alt veavad, siis on kusagil keegi, kes tuleb appi.
Ma tean, kuidas mölakatega suhelda ja mida teha selleks, et oma raha kätte saada.
Ma tean, kui tugev ja otsusekindel ma olen.
Ja nii edasi.
Viimasel ajal on mind taas hakanud huvitama poeesia ja täna salvestasin pavlova retsepti – esimest korda üle pika aja! Tunnen, kuidas naiselikkus hakkab taas maad võtma. Kuidas tunnen end õnnelikuna ja vajalikuna. (Need kaks viimast on eeltingimuseks, et tahaksin ja viitsiksin koristada ja süüa teha. Mulle meeldib elada nii, et see on nauding, mitte kohustus!)
Niisiis…
*Olin armunud tookord, tõsi.
Hea lugeja, milline on Sinu suhe naiselikkusega? 😉
Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!
