Traditsioonilised soorollid – poolt ja vastu?

Mõni aeg tagasi pidi lugupeetud Riigikogu saadik Henn Põlluaas äärepealt infarkti saama, kui kuulis “äärmusfeministlikku” mõtteavaldust, et lastesaamine on keskkonnale kahjulik. Kahaneva rahvaarvuga väikeriigi parlamendiliikmena oli ehk härra Põlluaasa pahameel õigustatudki, ehkki kaldun arvama, et mees ei saanud päris täpselt tollest kõmulisest avaldusest aru. Keskkonnale ei ole  kahjulik mitte laste sünnitamine, vaid liigtarbimine ja vastutustundetu sigimine, kus lapsed jäetakse kellegi kolmanda – riik, rikkad välismaalased, põdurad vanavanemad – hoolde.

On traditsioonilised soorollid tõesti oma aja ära elanud nagu noorem põlvkond leiab või on härra Põlluaasal siiski omas võtmes õigus ja kõiki arhailisi kombeid ei tohiks uisapäisa ajaloo prügikasti heita?

Sugu ei defineeri inimese olemust ega kvaliteeti

Traditsioonilises patriarhaalses ühiskonnas suhtuti naistesse kui fundamentaalselt t e i s t s u g u s t e s s e olenditesse kui mehed. Oli neid, kes pidasid naisi meestest paremateks, üllamatakes, heasoovlikemaks, kui ka neid, kes arvasid, et naine on mehest alaväärsem või ütleme otse – kehva kehaehitusega, nõrk ja saamatu mees.

Kõik kaasaegsed teadusuuringud kinnitavad, et variatsioonid ühe soo lõikes nii inimeste iseloomude kui vaimsete võimete osas on suuremad kui erinevast soost kontrollgruppide puhul. Mehe ja naise loomuomane seksuaalkäituminegi on sarnasem kui pikka aega arvatud. (Jah, ka mees vajab maksimaalse naudingu saamiseks armastust ja turvatunnet, kinnitust, et ta on hoitud ja ihaldatud). Kõige suurem erinevus naiste ja meeste vahel seisneb informatsiooni kogumises ja töötlemises ning stressiga toimetulekus, kirjutab doktor Daniel Amen oma raamatus “Unleash The Power Of The Female Brain”. Meie kehad reageerivad närvipingele erinevalt, kuna mees- ja naissuguhormoonid mõjuvad inimesele erinevalt.

Sarnaselt naiste alavääristamisele on valge mees viimase mõnetuhande aasta jooksul suutnud väärkohelda ja represseerida ka nii mustanahalisi inimesi Aafrikas kui põlisrahvaid kasvõi siinsamas Eestis. Iga tubli EKRE valija, kes kiidab takka loosungitele nagu “Kui on must, näita ust!”, võiks esmalt meenutada, et veel napp 200 aastat tagasi oli eestlane pärisori. Ta oli saksa mõisniku omand. Valge mees elas nelja jalaga seljas põlisrahval ka siinsamas Eestimaal. On inimesi, kes peavad sügavalt piinlikuks näiteks seika, kuidas tollane peaminister härra Rõivas näitas Saksamaa riigipeale viimatimainitu Tallinna visiidi ajal uhkusega Saksa aadlisuguvõsade vappe. Tänapäeval on glämm otsida oma noobleid juuri, aga meie jaoks olid sakslastest aadlikud ikkagi anastajad, orjapidajad ja rikkusid räigelt kõigi eestlaste inimõigusi. Nende vappidega on mõtet sama palju uhkustada kui faktiga, et nõukogude okupatsiooni ajal küüditati meid loomavagunites Siberisse.

Sellised on t r a d i t s i o o n i d. Selline on maailm, kust tuleme.

Kindlasti oli selles maailmas kurjuse ja jõhkruse kõrval ka palju head ja ilusat. Eriti juhul, kui olid kõrgest soost valge mees. Priviligeeritud ühiskonnagrupp.

Kuid säärane maailm sai paraku otsa 20. sajandi esimesel poolel, kui valge mehe võimujanu tõukas meid inimkonna senise ajaloo kõige verisemasse konflikti – Teise maailmasõtta. Sellel sõjal ei olnud võitjaid. Oli vaid koletu vägivald, maapealse põrgu vallapäästmine kahe vaimuhaige valge mehe poolt. Usun, et saate aru, keda ma mõtlen. Võib muidugi arutleda, kuivõrd saab niisugust vastutust omistada skisofreenikutele, aga ajalukku on veriselt kirjutatud just nende meeste nimed. Targemad inimesed möönavad täna loomulikult, et inimkonna tõeline tragöödia polnud mitte see, et Hitler või Stalin sündis, vaid fakt, et neist riigipead said. Sellist asja ei oleks tohtinud juhtuda.

Patriarhaat on oma olemuselt väheste meeste võim kogu ülejäänud ühiskonna üle. Arale ja hella hingega mehele on patriarhaalne ühiskonnakorraldus kordades ruineerivam ja kahjulikum kui ükskõik missugusele naisele. Aeg oleks ometi sellest aru saada, inimesed, ning asuda vastutama nii oma sõnade kui tegude eest!

Just patriarhaalses ühiskonnas, kus võetakse kuulda ja täidetakse vastuvaidlematult võimukandja käske, sai niisugune veresaun nagu Teine maailmasõda, juhtuda. Nagu kunagi ühele neiule ajalugu õpetades selgitasin, siis kui iga mees, keda mobiliseeriti sõtta, oleks otsustavalt ei öelnud, poleks holokausti, küüditamisi ega massimõrva lahinguväljadel saanud toimuda. Mehed sööstsid aga sõtta nagu hirmunud lambakari tapamajja. Miks? Sest nad ei osanud näha t e i s t s u g u s t võimalust. Sest nad ei teadnud, et vägivallale leidub alternatiive.

Kui räägime soorollidest, millest võivad kergesti saada negatiivsed ja piiravad mõttemustrid, mida nimetatakse stereotüüpideks, siis viitame eeskätt käitumisele, mida eeldati ühest või teisest soost inimese puhul. Näiteks võib soorolli võrrelda inimese sotsiaalse staatusega seotud rolliga ja sellele vastava ootuspärase käitumisega – aadlidaamile ei sobinud kahtlemata samaväärne kohtlemine kui meessoost pärisorjale, eksole?

Soorollist olulisem on aga l i i g i o m a n e käitumine, nagu evolutsioonibioloogid nimetavad harjumusi ja instinkte, mis tagavad liigi säilimise, arengu ja pikaajalise kestmise. See kõik tuleb inimese seest, kuid selle kujunemisel on oma roll ka ümbritseval keskkonnal ja inimsuhetel. Vanemad õpetavad lastele, milline on sobilik käitumine ja milline mitte. Ometi pole tegemist mitte piirava ja sotsiaalsesse mudelisse suruva õpetusega, vaid nippide jagamisega, kuidas edukalt ellu jääda ja soovitud partneriga järglasi saada.

Selline käitumine ei kao mitte kuhugi ka siis, kui ühiskond areneb kiiresti, me kasutame antibeebipille või sünnitame varasest hiljem oma esimese lapse. See ei saa kaduda, kuna me vajame seesuguseid oskusi, et ellu jääda.

Igale elusorganismile on kaasa antud soov jääda kestma, kanda elu edasi ja nõnda me ka teeme, kui kodanikud KEEMid meid haavama ega kiusama ei tule.

See tung on sama tugev kui ellujäämisinstinkt.

Inimene, kes ei suuda eluohtlikus olukorras end kaitsta ega päästa, on katki. Ja kui mõni naine või mees otsustab sarnasel põhjusel lapsesaamisest loobuda, vajab ta abi, mõistmist ja kaastunnet, mitte hukkamõistu või sõimu parlamendiliikmete poolt.

Traditsioonid on ilusad, aga kasutagem seda infot, mis meil täna olemas on. Tehkem paremaid otsuseid kui suutsime teha eile. Mehed jäävad meesteks ja naised naisteks ka siis, kui mees on lapsega mõnda aega kodune või naine juhib pisipere kõrvalt näiteks osalise ajaga ettevõtet.

Tehnoloogiline progress on andnud meile odava energia ja ressursid ning võimalused, mida varasemad põlvkonnad kujutlesid alles pärast surma paradiisiaias kogevat. Laskem siis oma elu muuta mugavaks seal, kus see täna võimalik on ning nautigem vabadust, mida tehnoloogiline rikkus inimkonnale 21. sajandil pakkuda suudab!

Palju õnne 100. sünnipäeva puhul, Eesti Vabariik!


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 2
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    2
    Shares

Comments

comments