Seks on tabu. Ja just sellepärast, et me seksist avalikult rääkida ei julge, on seksuaalvägivalla jõud nii suur. Vägistamise laastav mõju põhineb väga suurel määral selle teo kultuurilisel ja ühiskondlikul konstruktsioonil. Kas pole aeg võtta otsustamine ja vastutus enda kätte tagasi ning demüstifitseerida seksuaalvägivalla koletis lõplikult?
Kahtlemata on igasugune vägivald seda kogenud inimese jaoks valus ja ebameeldiv kogemus, ent millegipärast lõhestab kõige rohkem elusid just seksuaalvägivald. Inimesed tunnevad end jõuetuna ja heituvad kergesti, kui teemaks tõuseb pealesunnitud seksuaalne kontakt. Kusjuures tähtis on mõista, et seksuaalvägivald ei ole ainult suguühe; jah, seksuaalvägivald võib olla ka näiteks teise inimese arvutisse häkkimine või tema telefonist ilma loata seksuaalse alatooniga fotode vaatamine. Seksuaalvägivald on tegelikult i g a s u g u n e soovimatu sisuga seksuaalne kontakt.
Mina kogesin seksuaalvägivallaga kaasnevat jõuetuse- ja absoluutse käegalöömisetunnet just häkitud olemise kaudu. Ma ei saa tõenäoliselt mitte kunagi teada, mis oli häkkeri tegelik eesmärk, kuna ta ei ole nõus seda avaldama. Küll aga põhjustas palju hirmu, valu ja ebamugavust kõik see, mida ma kartsin häkkimise motiivi olevat – minu isiklike e-kirjade ja fotode avalikustamine häkkerile sobival ajal ja kohas eesmärgiga mind alandada ja mulle haiget teha. Kuivõrd ma ei teadnud ju, millised materjalid täpselt häkkeri valdusesse olid sattunud, ei osanud ma ka aimata, mida mul karta on vaja. Olin häkkimisest teada saades täielikus šokis – mind valdas apaatia, soovisin olukorrast põgeneda, pääseda, haihtuda; keha valdas ärevus, hingamine muutus pealiskaudseks ja katkendlikuks ning mis peamine, ma olin nõus häkkeriga koostööd tegema, olin nõus tema “pilli järgi tantsima”, et pääseda hullemast. Teiste sõnadega, käitusin nii, nagu ma tavaolukorras mitte kunagi käitunud ei ole ja tõenäoliselt ka ei käitu.
Küsimus ei olnud selles, et oleksin mõnda oma tegu või eluepisoodi häbenenud. Oh ei! Küsimus oli kontekstis, millesse minu isiklik info teise inimese kätes satub; küsimus oli auditiooriumis, kellele seda isiklikku infot esitletakse; ja mis kõige olulisem – küsimus oli eeskätt selles, kuidas selle isikliku info avalikustamine minu lähedastele mõjub, kui palju see võib neile haiget teha.
Häkkimine on miski, mille eest mitte ükski nutiseade pole täielikult kaitstud. Me võime tõmmata arvutisse viirustõrje ja käivitada tulemüüri, aga häkkimist see ei takista. Häkkimist saab ära hoida ainult häkkeri valik seda mitte teha. Mitte mingit teist võimalust end kaitsta ei ole olemas.
Täna ei häbene ma sellest kogemusest enam rääkida. Aga alguses oli rääkimine kõige raskem asi üldse. Lihtsam oli teeselda, et midagi erilist ju ei juhtunud. Samuti arvasin, et paanika varjamine võtab häkkerilt soovi kõiki neid asju teha, mida ma kartsin, et ta teeb, sest vägivald armastab publikut. Ohver peab vääksuma ja vinguma, et oleks kihvt! Just ohvri alistuv-halisev reaktsioon on see, mis annab vägivallatseja ajule keemilise “laksu”, mida too igatseb.
Kui vaatasin kevadel ära filmi The Lovely Bones, avastasin, et filmi aluseks oleva raamatu autor on kirjutanud autobiograafilise romaani sellest, kuidas ta esmakursuslasena öösel pargis vägistati. Ta kirjeldab seda kogemust oma raamatus nii detailselt ja elutruult, et seda ei ole vastik lugeda. See ei ole õudne lugu. See on lihtsalt üks lugu. Ja seda lugu lugedes tekib tunne, et vägistamine on inimlikult üleelatav. See, mis on tõeliselt kole, tuleb alles hiljem. Posttraumaatiline stress, kaaslaste ja kogukonna suhtumine, kohtumenetlus, kurjategija kättemaks.
Vägistamine ei ole tundmatu ka loomariigis, ometi on just patriarhaalne, meestekeskne ühiskond muutnud vägistamise (sh ka meeste vägistamise) palju hullemaks ja traumaatilisemaks läbielamiseks kui see häbimärgistava kontekstita olla võiks. Seksuaalsuhetes on meie kultuuriruumis jäme ots agressori käes. Koolikiusaja on see, keda austatakse; ohver see, kelle üle naerdakse ja ilgutakse – kui soovite. Kui suudan vägistada, järelikult olen kõva mees, mõtleb keskpärane luuser.
Seksuaalvägivalla demüstifitseerimist on vaja alustada inimese keha tabuvabaks muutmisest. Suguelundid on täpselt sama ilusad ja loomulikud osad meie kehast nagu suu, silmad, käed või väikesed varbad. Ometi puuduvad meil mütoloogilised uskumused seoses kätega näiteks. Kas suudate ettekujutada olukorda, kus elu esimene käepigistus omaks nii suurt tähendust, et valele inimesele kätt pihku pistes võiks ähvardada naist aumõrv või ühiskonnast väljaheitmine? Või varbale astumine võiks kaasa tuua eluaegse häbimärgistamise ja vaimse tervise probleemid ühes sellega?
Hüva, need näited on mõnevõrra utreeritud. Suguelundid on väga isiklikud; täpselt nagu inimese päevik, arvuti, telefon. Kuid suguelundid ei ole isiklikumad kui näiteks suu või nägu tervikuna. Me soovime ise valida, kes puudutab meie nägu, kuid me ei saa eluaegset traumat ühest ootamatust kõrvakiilust. Me ei häbene toda lööki, me suudame selle üle naljagi heita. Suguelundite soovimatu puudutamisega on lood aga hoopis teised.
Miks?
Sest meie seksuaalsus ei kuulu meile endile. Algselt otsustas seksuaalsuhte sobivuse üle hõim, siis küla, hiljem kirik. Ka täna on meie sekselu igaühe asi – vaadake kasvõi, mis anonüümsetes internetifoorumites toimub. Veel kaheksa kuud tagasi arutleti parlamendis tõsimeeli seksiteemalise referendumi korraldamise üle – sest igale endast lugupidavale eestlasele meeldiks ette kirjutada, kas ja kuidas homoseksuaalsed inimesed peavad elama. Vanad harjumused on visad kaduma.
Ometi elame juba enam kui 60 aastat seksuaalse vabaduse ajastul. Meie seadusandlus paneb vastutuse hoolitseda järglaste eest üksikisikule, mitte enam külale või riigile; tänu antibeebipillidele on meil võimalus otsustada, kas ja millal ja kellega soovime lapsi saada. Seks peaks olema dekodeeritud ja kõigile soovijaile kättesaadav. Kuid seksuaalvägivalla tont on endiselt hirmutav ja laastab ühiskondi nii siin- kui sealpool kultuurilisi piirjooni. See tont ei oleks pooltki nii kõikvõimas, kui meie ise, tavalised, korralikud kodanikud seda kurjamit oma häbi ja hukkamõistuga ei toidaks. Mitte ükski inimene ei vääri vägivalda; kindlasti ei vääri mitte keegi meist seksuaalvägivalla kogemust.
Aga kuni vägivald pole kadunud, on meil võimalus vähemalt seksuaalvägivallaohvri häbimärgistamisest ja hukkamõistust loobuda.
Väljavõte Emily Nagoski raamatust “Leia oma kirg” (Postimees Kirjastus, 2021):
“Ohvrite eest võitleja ja endine politseiohvitser Tom Tremblay on kirjeldanud vägistamist järgmiselt: “Kõige vägivaldsem kuritegu, mille inimene saab üle elada.” Neil, keda pole seksuaalselt rünnatud, on ehk võimalik mõista ellujääja kogemust kõige selgemalt, kui mõelda sellest kui mõrvakatse üleelamisest, kus kasutati relvana seksi.
Seksuaalne vägivald ei näe sageli välja selline, nagu vägivalda ette kujutame – harva on mängus püstol või nuga, sageli pole isegi kallaletungi selle tavapärases mõttes. On sundus ja sihikul on isiku valiku äravõtmine selles, mis edasi juhtub. Ellujääjad ei võitle, sest oht on liiga vahetu ja möödapääsmatu; nende keha valib tardumise, sest see on stressireaktsioon, mis maksimeerib ellujäämise tõenäosust… või valutu surma tõenäosust.”
