ÜLESTUNNISTUS: soov emaks saada tekkis alles 35selt (päästikuhoiatus)

Foto: Pinterest

2016. aasta augustis, umbes siis, kui sõitsin bussiga Paidest Haapsallu pärast edukat Arvamusfestivali arutelu korraldamist naistest ja ettevõtlusest, tekkis mul esimest korda elus tunne, et ma t a h a n olla ema. Et ma olen suutnud maailma paremaks muutumisele oma panuse anda ja et isegi Eestis võib olla elu piisavalt turvaline nii minu kui mu laste jaoks.

Olin paar kuud varem saanud 35-aastaseks.

Esiteks, mulle meeldivad lapsed. Mul on kolm võrratut ristipoega (üks neist kahekümnendates, teine teismeeas ja kolmas astus äsja esimesse klassi), mulle on alati meeldinud lapsed ja ma olen õpetanud või juhendanud nii poisse kui tüdrukuid.

Lihtsalt isiklik laps on tundunud siiamaani luksus, mida varakapitalistlikult kiskjalikus Eestis lubada ei saa.

Tõsi, 30. sünnipäeva eel tabas mind fertiilsuspaanika ja ma mõtlesin, et tuleb sünnitada maksku, mis maksab, kui soovin üldse kunagi last saada. Mitmed günekoloogid ründasid ja suhtlesid ebaviisakalt ning siiamaani, kui lähen naistearsti juurde, siis luiskan iga kord, kuidas mul on plaan kohe-kohe sünnitada – lihtsalt selleks, et s õ i m u s t pääseda.

Mõistan, et on naisi, kelle jaoks emadus ongi a i n u s loominguline eneseväljendus. Kes teevad seda kohe, kui suudavad menstrueerida. Kes tahavad noorelt emaks saada ja ei näe midagi halba selles, kui teenivad elatist kassiirina või hoolitsevad laste eest kodus ja lasevad mehel (Soomes) tööl käia. Igaühele oma, eksole.

Mul ei ole mitte kunagi olnud midagi lastesaamise vastu. Küll on aga olnud mul selle vastu, et maailma sünnivad lapsed, kelle eest nende vanemad ei taha ega suuda korralikult hoolitseda.

Mul on väga suur tõrksameelsus meeleheite ja vaimse tervise probleemide juurdetootmise suhtes maailma, eriti aga Eesti ühiskonda – sest see on just see, mis juhtub inimesega, kui tal puudub lapsepõlves emaarmastus.

Paraku juhtub, et bioloogiline ema pole alati suuteline lapse eest hoolitsema. Aga täielikult vanemliku hooleta jäänud lapsed on kuritegu ükskõik missuguse ühiskonnakorralduse ajal. See on i n i m s u s e v a s t a n e kuritegu. See on kuritegu meie kõigi vastu – sest varem või hiljem kasvab armastuseta jäänud väike inimene suureks ja tema teod mõjutavad vähem või rohkem meid kõiki. Kuid – hirm isikliku turvalisuse pärast ei tohiks olla peamine põhjus, miks meil kogukonnana on tarvis hoolitseda ükskõik missuguste laste eest, kes nende vanemad ka poleks. H o o l i t s u s järelevalveta jäänud laste ja empaatiavõime nõrgemate suhtes on need omadused, mis eristavad inimliiki loomadest. Kui me ise oleme piisavalt terved, et inimesele kohaselt (liigiomaselt) käituda.

Vägivald, muide, ei ole inimesele liigiomane käitumine ja pole seda kunagi olnudki. See on vaimne hälve, mis tekib puuduliku sotsialiseerumisprotsessi, kehva toitumise ja erinevate traumade koosmõjul.

Ma usun, et vaimselt terveid ja õnnelikke lapsi on võimalik üleskasvatada igas vanuses emadel. Kas see alati praktikas realiseerub, on iseküsimus. Kui Eesti riik tõepoolest väärtustab rahvastiku juurdekasvu ka loomuliku iibe näol – lisaks e-residentsusele -, siis tasuks mõelda sellele, kuidas emaksolemine ja lastekasvatamine popiks ja mõnusaks muuta eeskätt naiste, aga ka nende partnerite ehk laste isade jaoks.

Loe:

miks 34 on naise jaoks füsioloogiliselt parim aeg emakssaamiseks

kuidas armastada ja toetada oma last nii, et maailm rahumeelsemaks paigaks muutuks

evolutsiooni uut lugu, mis on kirja pandud naise silme läbi

Naised, oluline on mõista erinevust soovi vahel saada laps mehega, kellesse oled armunud, ja emakssaamise kui uue eneseteostusvormi vahel. Viimasel juhul naudid Sa lapse eest hoolitsemist samamoodi nagu põnevat äriprojekti või kunstiteose loomist.

Emadus on üks eneseteostuse ja loomingu vorme naise jaoks, kahtlemata!


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •