VAIMNE TERVIS ja valehäbi

nordicpassionista

Eesti on täiesti unikaalne riik maailmas. Statistiliselt on meil umbes iga t e i n e  inimene kokku puutunud vaimse tervise probleemidega (nt unehäired, meeleolu langus, jõetus või hoopis midagi tõsisemat nagu depressioon või psühhoos/ Eesti Rahvastiku Tervisekäitumise Uuring 2016, TAI 2017). Liiga paljud naised tarvitavad regulaarselt kas antidepressante või rahusteid või mõlemaid, riskeerides retseptiravimisõltuvusega. Ometi ei leidu Eestis pea ühtegi inimest, kes söandaks tunnistada, et tal on elu jooksul olnud vaimse tervisega probleeme. Elame justkui gogollikus lõpuniarenenud inimeste ühiskonnas, mille fassaadi taga laiutavad hirm, üksildus ja meeleheide. Miks ometi?

Nõukogude Liidus pandi hullumajja inimesed, kes mõtlesid valesti. Või kellel oli oma arvamus – sest suure tõenäosusega erines see riiklikult heakskiidetud ideoloogiast. Seda nimetatakse karistuspsühhiaatriaks.

Tegelike vaimse tervise probleemide korral ei saanud inimesed abi mujalt kui viinapudelist. Alkoholismi küll tauniti ja inimesi saadeti ka viinaravile, vahel suisa sunniviisiliselt, kuid mingisugustki ajutist leevendust ja lohutust tervisega kimpus kodanikule alkoholi kuritarvitamine ometi pakkus. Ja pakub tänaseni.

Tundub, et suur osa meist pole siiamaani aru saanud, et elame lõpuks ometi vabas riigis ja õigus vaimsele tervisele on üks paljudest vaba inimese õigustest. Üks baasinimõigusi. Seda pole vaja häbeneda ega maha salata. Kui teise inimese või inimgrupi käitumine Sinu õigust vaimsele tervisele riivab, siis tuleb selline inimene või seltskond inimesi korrale kutsuda. Just sel põhjusel on tegelikult keelatud nii koolivägivald kui kiusamine töökohal. Sest vägivald – olgu tegemist füüsilise või vaimse vägivallaga – lõpeb varem või hiljem terviseprobleemidega.

Kuid vaimse tervise probleemid ei teki ainult kokkupuutest vägivallaga. Need võivad vallanduda ka lähedase ootamatu surma korral, mis tekitab emotsionaalse šoki, kallaletungi või ahistamise järel, iseenda põhivajaduste hooletusse jätmise või näiteks nälgimise tagajärjel. Inimene on tervik ja kui me nii enda hinge kui keha eest ei hoolitse, annab see varem või hiljem tervisehädana tunda.

Ma ei suuda siiamaani lõpuni aru saada, kuidas saab vaimse tervise probleem olla suurem häbiasi ja tabu kui näiteks PÕIEPÕLETIK?

Selles mõttes, et ega me keegi ju hea meelega teiste nähes ei k*se. Aga füüsilisest haigusest rääkimist peetakse meil n o r m a a l s e k s.

Vaja on mõista, et paljud vaimse tervise probleemid võivad kergesti muutuda ELUOHTLIKUKS.

Näiteks peetakse depressiooni arenenud maailmas just selliseks haiguseks. Nagu vähk või AIDS sisuliselt. Aga kui me oma meelerahust või selle kaotamisest ei räägi, siis puudub võimalus ka abi leida (ja edasi elada).

Ja kolmandaks, tõsisemad vaimse tervise probleemid p a i s t a v a d välja. Öelda, et “oh, ega mina hull ju ei ole! Mul oli too hommik lihtsalt hull pohmell, kui Terevisioonis intervjuud andmas käisin” on umbes sama, kui ilmuda läkastava gripihaigena tööle ja siis imestada, miks ülemus Su koju saadab.

Mina näiteks kasvasin üles arstikeskses ja terviseteadlikus perekonnas ja tunnistan, et ka selline ülim heasoovlik tähelepanu vaimsele tervisele võib muutuda mõnikord ahistavaks. Näiteks käisin ma esimest korda elus psühhiaatri vastuvõtul, sest mulle ei meeldinud trammiga Lasnamäelt Koplisse sõita, kuna see oli must, räpane ja narkomaane täis. Arst kuulas mu mure ära ja kirjutas karbi “Cipralexi”. Nädal aega hiljem viskasin tabletid prügikasti ja otsustasin, et Tallinna inimesed ongi veidi imelikud – nii need trammisõitjad kui too arst. Ja varsti kolisime Lasnamäelt tagasi Mustamäele ning trollis olid hoopis meeldivamad inimesed kui trammis ja minu paha tuju kadus ka.

Pea meeles!

Vaimse tervise puhul ei tea m i t t e keegi ette – ka väljaõppinud arst -, millise pöörde ja kui kiiresti võivad sündmused inimese jaoks võtta. Siinkohal on alati parem karta kui kahetseda, sest viimane on hirmus. Netflixis linastus paar kuud tagasi ülipopulaarseks saanud seriaal “13 reasons why” teismelisest tüdrukust, kes tapab ennast ära ja süüdistab oma teos teisi inimesi. Kui Sina ei soovi lõpetada samamoodi – ja selline lõpp on v ä g a halb ja rumal viis elust lahkuda -, siis otsi abi.

Väike valik vaimse tervisega seotud fakte asub SIIN.

Kui vajad kiiresti abi (nt tekib mõte enesetapust või keegi ähvardab Sind enda suitsiidiga), siis helista palun usaldustelefoni numbril 655 8088 (õhtuti ja öösiti) või 112. Päevasel ajal võid pöörduda ka Tallinna Psühholoogilise Kriisiabi keskuse poole numbril 631 4300 (ka siis, kui Sa ei ela Tallinnas).

Kui tunned pikemat aega väsimust, elurõõm ja tegutsemissoov kipuvad kaduma või Sul on probleeme suhetes lähedastega, pöördu peaasi.ee spetsialistide poole.


Soovid värskeid blogipostitusi otse oma e-postkasti? Liitu uudiskirjaga!

Print Friendly, PDF & Email
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Comments

comments