Isapuhkus ja vanemahüvitise süsteem teevad 1. juulil läbi ühe senikehtinud reeglite suurima muutuse paindlikkuse suunas. Uued reeglid on ehk harjumatud ja keerulised esialgu tööandjatele, kuid näitavad samas, et riigina astume lõpuks ometi 21. sajandisse, kus töö- ja pereelu on mõnus sümbioos, mitte kaks erinevat maailma. Sel puhul on paslik mõtiskleda natuke pikemalt lapsevanemaks saamise üle.
Lapsevanemaks olemise rõõmud alates 1. juulist 2020
Eesti riik kui vaimse erivajadusega vanaema
“Ma jälgin BBCd. Nad on paar päeva meie uudistest ees, sest Eestis tehakse kõik otsused kellegi eeskujul,” kirjutas sõber Facebooki vestluses pärast seda, kui olin heaks kiitnud ühte tuttava plaani pakkuda just seda sõpra vabariigi valitsusele appi kriisikommunikatsiooni tegema. Umbes samamoodi nagu praegu pakutakse abi üksikutele naaberkorteris elavatele pensionäridele. Et, mammike, te ju ise ei saa poodi mindud, toon teile kaalikat ja leiba, püsige kodus.
Kriis. Kriis! Kriis? See võiks olla palju hullem
Maailma on tabanud koroonaviirusepaanika ja täiesti mõistetavatel põhjustel. See postitus ei ole järjekordne etteheide ega appikarje, ehkki Lõuna-Euroopas ja Prantsusmaal on kehtestatud sõjaseisukorralaadne sundkarantiin; nädal tagasi ei suutnud Terviseamet oma kodulehel Eesti kohta adekvaatset statistikatki kuvada. See postitus on mõeldud hetkeks aja mahavõtmiseks ja selleks, et mõistaksid, mis on päriselt oluline, ning ehk ka seda, et tegelikult läheb maailmal praegusel hetkel päris hästi. Ei, mitte ansiplikult hästi, probleeme eitades ja varjates, vaid terve talupojamõistuse järgi hästi. Sest asjad võiksid olla palju hullemad.
Elamise keeruline kunst ehk miks võtab jamade lahendamine nii kaua aega?
Kui ma 2014. aasta märtsis avastasin lõpuks, et mu sülearvutisse oli sisse häkitud ja et häkkerina tegutses tõenäoliselt üks tollal märkimisväärset meediapopulaarsust nautiv ning mulle isiklikult tuttav meesterahvas, ei kujutanud ma ette, et selle jama lahendamiseks kulub enam kui viis aastat ja et see protsess pöörab mitmeski mõttes pea peale terve Eesti ühiskonna ning kindlasti ka minu enda elu.
Kas äri või heategevus?
Legendaarne Suurbritannia riigimees Winston Churchill märkis tabavalt, et kui inimene ei ole kahekümneaastaselt sotsialist (loe: võrdsete võimaluste loomise poolt), siis ei ole tal südant, kui ta pole aga neljakümneselt konservatiiv, siis polevat tal mõistust. Kahtlemata oli tal omajagu õigus. Noorus on suurte unistuste, ideaalide poole püüdlemise ja eneseusu paikaloksumise aeg ning enamik meist soovib kas teismeeas või kahekümnedates muuta maailma natukene paremaks paigaks või vähemalt leevendada olemasolevate inimeste (või loomade või looduse) kannatusi. Kas äri ja heategevus välistavad teineteist? Või mida on õppida heategevusest huvitatud naisel ärist?
3 aastat vs 30 aastat vs 300 aastat
Väärtuskonflikti võlu ja vaev
3 müüti KONFLIKTIJUHTIMISE kohta
SISEKOMMUNIKATSIOON: kuidas juhtida ebamugavaid sõnumeid firmas?
Õigus olla VIHANE
