Üks kurikuulsamaid asju, mis ma elus teinud olen, on tõenäoliselt geriljakampaania sotsiaalmeedias ühe Eestis mõnevõrra tuntud mehe aadressil, sest ta juhtumisi häkkis mu arvutisse ja tol ajal oli naistevastane vägivald meie ühiskonnas nii suur tabuteema, et mitte keegi ei julgenud sellest isegi poolavalikult rääkida. Vägivalda lihtsalt ei olnud. Kui sulle teise käitumine ei meeldinud, siis olid ise selles süüdi. Muuda oma suhtumist – soovitas üks psühholoogiharidusega hirmrikas naine, kes on mitme menuraamatu autor. Sest olukorda sa ju muuta ei saa.
Kuidas sotsiaalmeedia su elu tuksi keerab
Ülemüstifitseeritud trauma
Seks on tabu. Ja just sellepärast, et me seksist avalikult rääkida ei julge, on seksuaalvägivalla jõud nii suur. Vägistamise laastav mõju põhineb väga suurel määral selle teo kultuurilisel ja ühiskondlikul konstruktsioonil. Kas pole aeg võtta otsustamine ja vastutus enda kätte tagasi ning demüstifitseerida seksuaalvägivalla koletis lõplikult?
Ka suhtekorraldajad eksivad*
Me kõik oleme inimesed. Inimeseksolemisega käib kaasas rumalus, lihtsameelsus, väiklus ja hulk mitmeid teisi ebamugavaid nüansse, mille võiks kokku võtta ühe sõnaga – eksimine. Me teeme vigu.
Suhtekorralduse eesmärk on panna sündmused sobivas suunas juhtuma, justkui doominoklotsid, mis üksteise järel maha kukuvad. Kommunikatsiooni eesmärk on sõnumeid edastada. Kuid piir nende kahe tegevuse vahel võib teinekord üsna hägune olla.
3 suurt müüti meestest
Olete kuulnud anekdooti naisest, kes selle asemel, et olla seltskonnas kuninganna, voodis l*ts ja kodus köögitüdruk, käitub hoopis seltskonnas nagu l*ts, köögis nagu kuninganna ja voodis nagu köögitüdruk? Kui vaatan naistele suunatud koolitusi, siis nii mõnigi kord panevad need muhelema. Kas arvate tõesti, et rumala, saamatu või vägivaldse mehe annab paari võlutrikiga paremaks inimeseks muuta ja oma pilli järgi tantsima panna?
3×3 hetke aastast 2020
Ootamatute käänakutega ja ettearvamatute süžeepööretega 2020 saab loetud tundide pärast läbi. Jagan siinkohal lõppeva kaoseaasta 3 isiklikku topp 3.
Ahistajatest ja ahistatutest ehk miks mulle Eestis elada ei meeldi?
Milline suvi see on olnud??!
Avalikkusele tuntud advokaat nõuab pensionäriprouadelt, kes kommentaariumis naisepeksjast poliitiku käitumise viisakaid sõnu kasutades hukka mõistsid, ulmeliselt suuri summasid “moraalse kahju hüvitamiseks”. Peagi astub kohtu ette noor naine Katrina, kelle change.org lehele üleslaetud petitsioon kogus väga lühikese ajaga ca 6000 toetusallkirja lõuapoolikust raadio DJ Alari Kivisaare eetrist eemaldamiseks. Oleme astunud sammukese lähemale läänelikule kodanikuaktivismile ja kohtuskäimisele, aga teeme seda ikka veel postkommunistlikku taaka seljas tirides, omamoodi. Kuid võib-olla just see kiiksuga kohtuskäimine elu Eestis nii põnevaks muudabki?
Hellad mehed
Täna kirjutan ma erivajadusega meestest ja sellest, kui palju kurja teeb teadmatus lähisuhtes. Postitus on isiklik ja võib olla ebamugav lugeda.
Eesti riik kui vaimse erivajadusega vanaema
“Ma jälgin BBCd. Nad on paar päeva meie uudistest ees, sest Eestis tehakse kõik otsused kellegi eeskujul,” kirjutas sõber Facebooki vestluses pärast seda, kui olin heaks kiitnud ühte tuttava plaani pakkuda just seda sõpra vabariigi valitsusele appi kriisikommunikatsiooni tegema. Umbes samamoodi nagu praegu pakutakse abi üksikutele naaberkorteris elavatele pensionäridele. Et, mammike, te ju ise ei saa poodi mindud, toon teile kaalikat ja leiba, püsige kodus.
Kriis. Kriis! Kriis? See võiks olla palju hullem
Maailma on tabanud koroonaviirusepaanika ja täiesti mõistetavatel põhjustel. See postitus ei ole järjekordne etteheide ega appikarje, ehkki Lõuna-Euroopas ja Prantsusmaal on kehtestatud sõjaseisukorralaadne sundkarantiin; nädal tagasi ei suutnud Terviseamet oma kodulehel Eesti kohta adekvaatset statistikatki kuvada. See postitus on mõeldud hetkeks aja mahavõtmiseks ja selleks, et mõistaksid, mis on päriselt oluline, ning ehk ka seda, et tegelikult läheb maailmal praegusel hetkel päris hästi. Ei, mitte ansiplikult hästi, probleeme eitades ja varjates, vaid terve talupojamõistuse järgi hästi. Sest asjad võiksid olla palju hullemad.
Elamise keeruline kunst ehk miks võtab jamade lahendamine nii kaua aega?
Kui ma 2014. aasta märtsis avastasin lõpuks, et mu sülearvutisse oli sisse häkitud ja et häkkerina tegutses tõenäoliselt üks tollal märkimisväärset meediapopulaarsust nautiv ning mulle isiklikult tuttav meesterahvas, ei kujutanud ma ette, et selle jama lahendamiseks kulub enam kui viis aastat ja et see protsess pöörab mitmeski mõttes pea peale terve Eesti ühiskonna ning kindlasti ka minu enda elu.