Kui ma 2014. aasta märtsis avastasin lõpuks, et mu sülearvutisse oli sisse häkitud ja et häkkerina tegutses tõenäoliselt üks tollal märkimisväärset meediapopulaarsust nautiv ning mulle isiklikult tuttav meesterahvas, ei kujutanud ma ette, et selle jama lahendamiseks kulub enam kui viis aastat ja et see protsess pöörab mitmeski mõttes pea peale terve Eesti ühiskonna ning kindlasti ka minu enda elu.
Elamise keeruline kunst ehk miks võtab jamade lahendamine nii kaua aega?
Miks nad saavad?
Soovitan kõigile lugemiseks Eesti Ekspressis ilmunud ja veebis tasuta kättesaadavat artiklit lähisuhtevägivallast. Eero Epner on teinud väga head tööd. Vägivallakirjeldused on täpsed, õõvastavad, muljetavaldavad. Abitut nõutust on palju, konstruktiivseid lahendusi justkui polekski. Aga see ei ole autori süü, vaid selline on Eestis levinud suhtumine vägivallaprobleemide puhul. Meid ju küüditati, teate küll. Vägistati ja rööviti ja tapeti ja me ei saanud mitte midagi sinna parata. Me olemegi saamatud ja kaitsetud. Taara avita!
Lähisuhtevägivalda ei ole kohane võrrelda küüditamisega.
Täna kirjutan ma sellest, miks lähisuhtevägivald üldse juhtuda saab naise vaatepunktist, kes on ise päris jõhkra vaimse vägivalla üleelanud.