Blog

Kuidas sotsiaalmeedia su elu tuksi keerab

Austraalia koomik Celeste Barber postitab oma Instagrami kontole kuulsuste fotolavastuste “elulisi” versioone
Foto: https://www.awesomeinventions.com

Üks kurikuulsamaid asju, mis ma elus teinud olen, on tõenäoliselt geriljakampaania sotsiaalmeedias ühe Eestis mõnevõrra tuntud mehe aadressil, sest ta juhtumisi häkkis mu arvutisse ja tol ajal oli naistevastane vägivald meie ühiskonnas nii suur tabuteema, et mitte keegi ei julgenud sellest isegi poolavalikult rääkida. Vägivalda lihtsalt ei olnud. Kui sulle teise käitumine ei meeldinud, siis olid ise selles süüdi. Muuda oma suhtumist – soovitas üks psühholoogiharidusega hirmrikas naine, kes on mitme menuraamatu autor. Sest olukorda sa ju muuta ei saa.

Kelle lugu võidab?

Konflikti sattunud inimestel, eriti kui mõni neist kannab hinges vana traumat, võib olla ühest ja samast sündmusest väga erinev kogemus, mälestus. Kellel on õigus? Kes luiskab? Kas üks neist pingutab üle? Lineaarses, lihtsakoelises maailmas tundub, et elus juhtuvadki vaid mustvalged sündmused, kus ühe inimese kogemus peab olema õige, teised aga valetavad või ei mäleta siis hästi. Tähtis on kuulata võrdväärsena kõigi inimeste lugusid.

Ka suhtekorraldajad eksivad*

Me kõik oleme inimesed. Inimeseksolemisega käib kaasas rumalus, lihtsameelsus, väiklus ja hulk mitmeid teisi ebamugavaid nüansse, mille võiks kokku võtta ühe sõnaga – eksimine. Me teeme vigu.

Suhtekorralduse eesmärk on panna sündmused sobivas suunas juhtuma, justkui doominoklotsid, mis üksteise järel maha kukuvad. Kommunikatsiooni eesmärk on sõnumeid edastada. Kuid piir nende kahe tegevuse vahel võib teinekord üsna hägune olla.

Ahistajatest ja ahistatutest ehk miks mulle Eestis elada ei meeldi?

Milline suvi see on olnud??!

Avalikkusele tuntud advokaat nõuab pensionäriprouadelt, kes kommentaariumis naisepeksjast poliitiku käitumise viisakaid sõnu kasutades hukka mõistsid, ulmeliselt suuri summasid “moraalse kahju hüvitamiseks”. Peagi astub kohtu ette noor naine Katrina, kelle change.org lehele üleslaetud petitsioon kogus väga lühikese ajaga ca 6000 toetusallkirja lõuapoolikust raadio DJ Alari Kivisaare eetrist eemaldamiseks. Oleme astunud sammukese lähemale läänelikule kodanikuaktivismile ja kohtuskäimisele, aga teeme seda ikka veel postkommunistlikku taaka seljas tirides, omamoodi. Kuid võib-olla just see kiiksuga kohtuskäimine elu Eestis nii põnevaks muudabki?

Eesti riik kui vaimse erivajadusega vanaema

“Ma jälgin BBCd. Nad on paar päeva meie uudistest ees, sest Eestis tehakse kõik otsused kellegi eeskujul,” kirjutas sõber Facebooki vestluses pärast seda, kui olin heaks kiitnud ühte tuttava plaani pakkuda just seda sõpra vabariigi valitsusele appi kriisikommunikatsiooni tegema. Umbes samamoodi nagu praegu pakutakse abi üksikutele naaberkorteris elavatele pensionäridele. Et, mammike, te ju ise ei saa poodi mindud, toon teile kaalikat ja leiba, püsige kodus.

Kriis. Kriis! Kriis? See võiks olla palju hullem

Maailma on tabanud koroonaviirusepaanika ja täiesti mõistetavatel põhjustel. See postitus ei ole järjekordne etteheide ega appikarje, ehkki Lõuna-Euroopas ja Prantsusmaal on kehtestatud sõjaseisukorralaadne sundkarantiin; nädal tagasi ei suutnud Terviseamet oma kodulehel Eesti kohta adekvaatset statistikatki kuvada. See postitus on mõeldud hetkeks aja mahavõtmiseks ja selleks, et mõistaksid, mis on päriselt oluline, ning ehk ka seda, et tegelikult läheb maailmal praegusel hetkel päris hästi. Ei, mitte ansiplikult hästi, probleeme eitades ja varjates, vaid terve talupojamõistuse järgi hästi. Sest asjad võiksid olla palju hullemad.

SÕIM*

Istusin politseiametniku kabinetis ülekuulamisel ja lasin pilguga üle kontoriruumi. Remonti oli see koht näinud viimati 1990ndatel. Kuhu kõik […]