3 müüti KONFLIKTIJUHTIMISE kohta

Suudlus, mis tähistas II maailmasõja lõppu. Foto: Alfred Eisenstaedt

Aastal, mil tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ning mil Paavst Franciscus on lubanud meile külla sõita, tasub võtta hetk ning mõtiskleda selle üle, kui suur ja oluline väärtus on
r a h u.

Konfliktid on ennetatavad ja juhitavad, kuid ainult teatud ulatuses. Inimpsüühika soov sõdida võib olla ettearvamatu. Järgnevalt kirjutan 3 suurest müüdist, mis on seotud tülide ja konfliktidega.

Inimesed, kes sõdivad, on r u m a l a d.

Inimesed sõdivad väga erinevatel põhjustel ning harva sellepärast, et nende intellekt on sama madal kui Forrest Gumpil. Sõda on omamoodi strateegiamäng ja väga rumalad inimesed ei ole suutelised pikaajalisi ning keerulisi intriige punuma.

Üheks põhjuseks, miks inimesed alustavad sõda või füüsilist on konflikti on see, et nad ei oska teisiti konflikte lahendada. Nad usuvad, et tugevamal on õigus ning kui nemad esimesena ei ründa, rünnatakse ja allutatakse neid. Üldjuhul ei usalda nad inimesi, on ebakindlad ja kartlikud. Sageli põhjuseta.

Teiseks, paljud inimesed on kogenud eduelamust vastasest jõuga üle sõites või ta füüsiliselt paika pannes ning kuni üks käitumisstrateegia sulle soovitud tulemuse toob, pole põhjust seda muuta.

Kakelda ja tülitseda võivad ka inimesed, kes on intelligentsed, empaatilised ja kõrge mõttelennuga, kuid kel jääb puudu ühest sotsiaalsest kompetentsist – väljendada oma pahameelt ja lahendada arusaamatusi rahumeelselt, konstruktiivselt arutledes ja vesteldes ning austades vastaspoolt kui võrdväärset partnerit.

Ja kindlasti astuvad lõpuks sõtta inimesed, keda eelnimetatud kodanik või riik on otsustanud rünnata. Vahel satub sõtta ka kõige rahumeelsem inimene, sest teda rünnatakse ning talle jääb vaid kaks valikut – kas hukkuda või õppida end kaitsma.

Sõda on välditav, ennetatav ning väga h a l b.

Võitjad kirjutavad ajaloo ning kaotajad kiruvad sõdimist maapõhja. Kui me Eestis räägime sõjast uhkusega, siis üksnes Vabadussõjast. Enamasti viitab avalik retoorika sellele, kui halb on sõda, millised kolossaalsed sotsiaalsed kahjud see endaga kaasta toob, kui kallis see on jne. Venemaal ja USA’s ollakse enamasti teist meelt. Suhtumine sõdimisse oleneb paljuski sellest, kelle perspektiivist olukorda hinnata. Sõja võitjad on harva seisukohal, et sõda on üdini halb. Sellistes riikides julgevad ainult mõned intellektuaalinirud kritiseerida sõda kui kõige primitiivsemat ja labasemat viisi konfliktide juhtimiseks ja lahendamiseks. Inimkond peaks juba ammu olema suuteline intelligentsemaks suhtluseks, arvavad nad.

Igasugune konflikt on ennetatav. Ja rahumeelselt juhitav.

Kuid seda vaid juhul, kui mõlemal osapoolel on oskus suhelda, julgus väljendada oma soove ja pettumust ning valmisolek lahendada konflikt rahumeelselt.

Vägivallatu lahenduse leidmiseks ükskõik missuguses olukorras on vaja kõigi asjassepuutuvate osapoolte v a b a tahet. Vägivallatu konfliktilahendus ei saa olla peale surutud.

Sõda on oma olemuselt restruktureeriv. Sõda on kaos. Vanad uskumused, käitumismustrid ja majandussuhted  – rääkimata hoonetest ja inimeludest – lammutatakse ning asemele tekivad uued. Sõda on kindlasti väga v a l u s protsess.

Samuti on sõda ettearvamatu. Me ei tea mitte kunagi enne sõja lõppu, kes võidab ja mil moel. Seepärast on keeruline anda hinnangut, kas sõda on alati halb ja katastroofiline.

Mahatma Gandhi, vägivallatuse kontseptsiooni teerajaja maailmapoliitikas, on öelnud, et vägivallatus ei ole mõeldud arguse ja võimetuse maskeerimiseks. Ta arvas, et parem on minna sõtta ja võidelda lahingus kui loobuda sõdimisest, sest oled hirmul. Vägivallatut vastupanu hindas Gandhi aga kõige vapramaks teoks, mida inimene suudab ellu viia. See nõuab märksa enam julgust ja meelekindlust kui näiteks vastase tapmine sõjaväljal.

Sõjas on k õ i k lubatud.

Sõda võib välja tuua inimese kõige paremad ja halvemad omadused ning päris kindlasti paneb sõda iga selles osaleja otsa vaatama väärtushinnangutele, mida too kodanik hinges kannab. Kui seadused ei kehti ja politsei korrarikkujaid distsiplineerimas pole, tekib nii mõnelgi naiivselt seltsimehel (ja -naisel) tunne, et miski pole enam keelatud. Kuid enne roppuste korda saatmist tasuks endale meelde tuletada, et kõik elu jooksul tehtud teod võtab inimene endaga kaasa, need püsivad ühel või teisel moel tema psüühikas elu lõpuni. Küsimus “Kas ma suudan endale otsa vaadata ka pärast sellist tegu?” on see, mida enne sõtta minekut endalt küsida tasub. Igaühel.

Kui rääkida relvastatud konfliktist riikide vahel või kaklusest kodus, siis tähtis on meeles pidada, et haavata saavad mõlemad. Nii ründaja kui rünnatav. Mis tähendab, et kui riid on lõpuks läbi, siis peavad haavad lappima kõik osapooled. Ja see maksab r a h a. Kuid paneb samal ajal ka majanduse liikuma. 😉

Konflikt saab lõppeda vaid siis, kui tülitsevatel osapooltel pole enam huvitav üksteise kõri kallal rippuda. Kuni nende vaatevälja ilmub midagi atraktiivsemat, põnevamat, kaasahaaravamat. Kuni fookus muutub. Või kuni raha otsa saab ja jõud raugeb.

See kehtib ühtviisi nii maailmapoliitikas kui lähisuhetes.

“There can be no Peace on Earth as long as there is War in Love.”
Dieter Duhm


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 1
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    1
    Share

Comments

comments