Blog

Elamise keeruline kunst ehk miks võtab jamade lahendamine nii kaua aega?

Kui ma 2014. aasta märtsis avastasin lõpuks, et mu sülearvutisse oli sisse häkitud ja et häkkerina tegutses tõenäoliselt üks tollal märkimisväärset meediapopulaarsust nautiv ning mulle isiklikult tuttav meesterahvas, ei kujutanud ma ette, et selle jama lahendamiseks kulub enam kui viis aastat ja et see protsess pöörab mitmeski mõttes pea peale terve Eesti ühiskonna ning kindlasti ka minu enda elu.

Kuidas kaitsta end kiusaja eest?

Kiusamine on viimasel ajal juhtunud traagiliste sündmuste tõttu kuum teema meedias. Ja kui miski on ajakirjanduse huviorbiidis, julgevad sellest lõpuks rääkida ka inimesed omavahel. Justkui meedia jõustaks ja annaks loa teatud tabudelt loor kergitada ning neid rohkem mitte eitada. Sest Eesti on eituse ühiskond, meeldib meile seda tunnistada või mitte. Kuidas saab lahendada probleeme, mille pärast inimesed endalt aegade algusest saadik elu võtnud on, kui seda probleemi justkui ei eksisteerigi?

Suvi?!

Viimasest postitusest on päris palju aega möödunud ja see aeg on olnud pööraselt põnev ning sündmusterohke. Millega ma siis vahepeal hakkama sain? Lõpetasin Tallinna Majanduskooli, käisin kohtus, puhkasin mõne päeva, tantsisin esimest korda elus tantsupeol ja marssisin peorongkäigus ning tegin selle kõige kõrval kõvasti tööd.

Miks nad saavad?

Ed Robertson

Soovitan kõigile lugemiseks Eesti Ekspressis ilmunud ja veebis tasuta kättesaadavat artiklit lähisuhtevägivallast. Eero Epner on teinud väga head tööd. Vägivallakirjeldused on täpsed, õõvastavad, muljetavaldavad. Abitut nõutust on palju, konstruktiivseid lahendusi justkui polekski. Aga see ei ole autori süü, vaid selline on Eestis levinud suhtumine vägivallaprobleemide puhul. Meid ju küüditati, teate küll. Vägistati ja rööviti ja tapeti ja me ei saanud mitte midagi sinna parata. Me olemegi saamatud ja kaitsetud. Taara avita!

Lähisuhtevägivalda ei ole kohane võrrelda küüditamisega. 

Täna kirjutan ma sellest, miks lähisuhtevägivald üldse juhtuda saab naise vaatepunktist, kes on ise päris jõhkra vaimse vägivalla üleelanud.