Mida NAISED Eestis TAHAVAD?!

Me oleme ka inimesed, eks? https://nordicpassionista.eu

Möödunud nädalal lahvatanud skandaal ühe meeskodaniku sobivusest ministrikohale pani mind täna hommikul juurdlema põhjalikult selle üle, millest ma Eestis kõige enam puudust tunnen. Noore naisena on siin riigis võrdlemisi vastik elada olnud. Õnneks ületasin paar aastat tagasi maagilise 35 piiri ja astusin – enda arvates vähemalt – matriarhide sekka, kelle sõna natukene rohkem maksab kui plika oma.

Lühidalt, iga inimene, olgu ta mees- või naissoost, soovib olla tunnustatud ja väärtustatud
i n i m e s e n a. Alles siis tulevad soolised saavutused. Mis tõtt-öelda võiksid korda minna eeskätt mu abikaasale või boyfriend‘ile, mitte kolleegidele ja ühiskonnale tervikuna.

Ma tahan, et ühiskond näeks ja väärtustaks minus INIMEST. Ja minu mees naist.

Kas see on tõesti nii keeruline?

ESITEKS. TUNNUSTUS JA TÄHELEPANU TEHTUD TÖÖ EEST

Jah, see hõlmab ka raha. Ma tahan saada raha, mida minu tööpanus ja loodud tulemused väärt on. Ma tahan saada raha oma tegude – või tegematajätmiste – mitte soo, välimuse või selle eest, kellega ma magan või abielus olen.

Aga see on vajadus palju laiem kui vaid rahaline tunnustus.

Ma tahan, et kui ma teen midagi hästi, siis see leiaks vastukaja, poolehoidu, äramärkimist. Kasvõi märkamist, alustuseks.

Ma pole elu sees käinud tööl sellepärast, et teada saada, kui kena tagumik mul on või kui hea ma parasjagu välja näen. Jah, komplimendid on kenad ja neid ei tasu vaka all hoida, aga kontorisse astub inimene ikka raha ja töösaavutuste pärast.

TEISEKS. MINU OLEMASOLU TÄHISTAMINE

Olete kuulnud inglisekeelset ütlust “Go from where you are tolerated to where you are celebrated”?

Eestis on mul pikka aega olnud tunne, et fakt, et olen naissoost, teeb minust t a l u t a v a ehk tolereeritava inimese, mitte sellise, kelle olemasolu üle on kaasinimestel siiralt hea meel, kelle olemasolu väärib t ä h i s t a m i s t.

Ja mulle on jäänud mulje, et kui oleksin mees, siis fännataks mind lihtsalt minu enda pärast.

Aga naisena jään ma kogu aeg kellelegi ette. Liiga ilus, liiga tark, liiga seksikas, liiga noor, miks sa ei sünnita???! jne.

Eesti ühiskond ei väärtusta naiseksolemist. Parimal juhul seda pilgatakse. Või ignoreeritakse naisi ja nende muresid täielikult.

Ja see jutt ei puuduta ainult mind, vaid iga viimset kui naist Eestis. Meil tõesti on väikeriigina iibeprobleemid. Äkki hakkaks neid lahendama sealt, kust need tegelikult alguse on saanud? Inimeste peadest.

KOLMANDAKS. AUSTUS

See punkt haakub otseselt naisena enda väärtuse tunnetamisega.

Kui ministriks kandideeriv mees soovitab kasvõi naljaviluks, et “minge sünnitage põllu peal!” (See pole täpne tsitaat, vaid minu tõlgendus kuuldud intervjuust.), siis tunnen ma naisena, et mitte ainult minu elust ja surmast on mõnel kodanikul ükskõik – ja kõigi teiste sünnituseas naiste omast samuti -, vaid et rääkijal puudub ka elementaarne a u s t u s naissoo vastu tervikuna.

Sünnitamine ei ole kartulivõtt.

Või Transferwise’i tegemine.

Või e-valimised.

Või kümme tuhat eeku maksnud pressiteade.

Sünnitamine on oma elu ja tervise pantipanek selleks, et uus elu saaks maailma tulla. See pole isegi v õ r r e l d a v eelmainitud tegevustega.

Minu meelest on sünnitamine märksa rohkem väärt kui sõdimine ehk inimestetapmine. Ja märksa keerulisem ka.

Aga see on mu isiklik arvamus ja mõne jaoks ehk on asjad vastupidi.

Ma ei tea, kas inimene, kes ei suuda komponeerida niisuguseid heliteoseid nagu Arvo Pärt, võiks minna ja öelda mehele, et oled läbikukkuja ja luuser? Või tekitab teise inimese anne hoopis austust ja imetlust nendes, kes ise selliseid asju teha ei suuda?

Normaalne suhtumine oleks viimane. Ka sünnitamise puhul.


Liitu uudiskirjaga ja saad TASUTA töövihiku “11 SAMMU SOTSIAALMEEDIAS VÕITMISEKS”!

Print Friendly, PDF & Email
  • 1
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    1
    Share